Laila Talunik: Püüan hoida nina vee peal

Laila Taluniku poliitiline karjäär on teinud olulise pöörde – alles sai temast Rakvere abilinnapea, nüüdseks on ta paar nädalat olnud ka sotside maakonnaorganisatsiooni juht, kirjutab Virumaa Teataja.

Poliitikasse suundumine oli Laila Talunikul teadlik valik, mis küpsenud aastate jooksul. Sel sügisel käis aga kõik ikkagi kuidagi ootamatult kiiresti.

Kuidas sattusite maakonna sotsiaaldemokraate juhtima?

Erakonna esimeheks tõusnud Indrek Saar rääkis minuga sellest septembri keskel.

Olin mõelnud, et võiks ehk Rakvere linnaorganisatsiooni juhtida, aga kui ta tuli pakkumisega maakonnaorganisatsiooni etteotsa asuda, siis kaalusin ning võtsin selle vastu. Mulle tundus, et mul on aega, energiat ja tahtmist panustada.

Vahepeal tulid aga pöörded, elu võttis teise suuna ja tõi uue ameti linnavalitsuses ning ausalt öeldes unustasin ma selle jutu päris ära. Siis tuli aga asi uuesti jutuks, sest Indrek Saar erakonna esimehena ei saa enam piirkonnajuhina jätkata. Kuna olin jah-sõna juba öelnud, tuli seda ka pidada.

Eks see ole natuke pea ees tundmatusse vette hüppamine. Mingit manuaali ju ei ole, kuidas seda tööd on alati korraldatud. Mingit kooli ka ei ole, kus õppida. Tuleb kasutada sõprade ja erakonnakaaslaste teadmisi ja kogemusi ning enda nii-öelda seljaaju tunnetust.

Sotside populaarsuskõver näitab allamäge – nii Eestis tervikuna kui ka Rakveres.

Mina liitusin erakonnaga 2017. aastal valimiste ajal ja hakkasin kohe aktiivselt tegutsema. Meie pettumus oli päris suur, et Rakveres valimistel nii läks.

Lootsime, et meie sõnum jõuab inimesteni, aga saime aru, et teemad, mis tollal valijaid kõnetasid, olid hoopis teised. Samas ei tahtnud me jagada populistlikke ega ebareaalseid lubadusi.

Eestis oleme saanud teenimatult kriitikat eelmises valitsuses tehtud otsuste eest, need ei ole olnud ainult sotside otsused. Pidime ka viimatistel kohalikel valimistel selle asemel, et rääkida plaanidest, kogu aeg ennast õigustama. Pidime rohkem rääkima riigi valikutest ja suundadest kui plaanidest, mis muutuks paremaks kui Rakvere inimesed valiksid sotside programmi.

Järgmiste valimisteni on pea kaks aastat aega ning praegu on rahulikum. Kasutame seda aega ja korraldame kõikides piirkondades seminare taasmõtestamiseks, kes me oleme, miks me oleme ja miks on sotsiaaldemokraatlikku mõtteviisi Eestis demokraatia püsimiseks praegu eriti vaja.

Mõni nädal tagasi rääkis Raimond Kaljulaid ühel seminaril erakondade reitingust, võrreldes seda aktsiaturuga: et kui “osta” väga kõrge reitinguga erakonda, siis on oht, et sa võid saada ülehinnatud kauba, aga madalseisus olevate sotside ­puhul on just õige aeg neile panustada.

Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on päris priske võlakoorem kanda, kui palju see kohaliku organisatsiooni toimimist mõjutab?

Mulle anti Lääne-Virumaal üle õnneks plussis olev eelarve. Tõsi on, et suur osa Rannar Vassiljevi (SDE peasekretär) ja Indrek Saare tööle asumise ajast on kulunud erakonna finantspoole kontrolli alla saamiseks. Seetõttu ei ole neil olnud väga mahti aktiivselt sõna võtta, mida kiputakse praegugi ette heitma, kuigi meediamonitooringu uuringud näitasid septembris, et sotsid olid samavõrra nähtavad kui Isamaa, mis on va­litsus­erakond.

Olles vestelnud Rannari ja Indrekuga erakonna rahalisest seisust, võin öelda, et erakond on jätkusuutlik. Minu teada on kõigi võlausaldajatega kokkulepped sõlmitud.

Miks Rakveres just teater selline sotside pesa on?

Ma ei tea, võibolla söödavad nad seal lõunasöögi ajal midagi sisse või on joogivees midagi. (Naerab.)

Ehk on põhjus selles, et kunsti- ja loomeinimestel on empaatiat natuke rohkem, hinnatakse rohkem pehmemaid väärtusi ning soovitakse maailmas midagi muuta. Teater kindlasti ei ole poliitiline asutus. Loomulikult saab lavastaja oma loomingus teha torkeid ühiskonna valupunktide suunas, aga pihta saavad kõik, poolest olenemata.

Mina liikusin sotsiaaldemokraatliku erakonna poole teatriväliselt. 2015. aastal tekkis kontakt toonase abilinnapea Kairit Pihlakuga ning huvi erakonna tegemiste vastu tõusis ajal, mil korraldasime koos Rakvere linnapäevi.

Milline on sotside pilk Lääne-Virumaa ja Rakvere arengule? Kasvõi haldusreformi osas – on ju Lääne-Virumaal jätkuvalt suhteliselt palju omavalitsusi.

Olen uues ametis olnud väga vähe aega ja praegu planeerime piirkonna esimeestega kokkusaamist, nii et jään veel vastuse võlgu. Arutlusele tuleb nii iga piirkonna nägemus eraldi kui ka tervikpilt Lääne-Virumaast, tuleb ka läbi rääkida, kuhu me kõik koos tahaksime liikuda.

Kuidas Rakvere abilinnapea ametisse sisse elamine on läinud?

Püüan hoida nina vee peal. Mulle tundub, et valimiste eel võetakse omavalitsuse juhtimisel mingeid asju natuke rahulikumalt – ei tea ju, kas tuleb uus koalitsioon, kas midagi muutub. Praegu tekkis selline situatsioon, et ma tulin tööle, projektid on käigus ja minult oodatakse vastuseid kohe. See oli nagu hüppamine rongile, mis kihutab viissada kilomeetrit tunnis, ei tea, kas kuristiku poole või sellest eemale.

Esimene asi, millega mul tuli tegelema asuda, oli juba varem vastu võetud otsus viia Rakvere täiskasvanute gümnaasium ametikooli. Otsuse ettekandmine volikogus langes minu õlgadele. Pidin end teemaga väga kiiresti kurssi viima ja olema valmis vastama kõikidele küsimustele, aga neid ei tulnudki.

Esimene kuu on olnud väga raske, sest tegin kõrvalt ka täismahus teatritööd. Tööpäevad lõppesid õhtul kell üksteist, vahel isegi pool kaks öösel, nii et pere mind väga näinud ei ole. Mul ei ole varem elus ette tulnud, et keha hakkab liiga suurest koormusest märku andma. Organism ikka ütles, et see, mis toimub, ei ole normaalne. Töötempo linnavalitsuses on teatriga võrreldes nagu öö ja päev. Kui aga kaht asja korraga teha tuli, siis ajuti ei jäänud enam söömiseks ka aega. Aga nüüd on õnneks tervis taastumas.

Eelmine nädal oli esimene, kus ma enam üldse teatri asjadele ei pidanud mõtlema, ja esmaspäeva õhtul avastasin koju jõudes, et mul ei olegi kordagi päeva jooksul halb hakanud. Piiratud aja jooksul suudab inimene veel vastu pidada, aga ilmselt mitte väga kaua. Teater oli õnneks väga mõistev ja vastutulelik.

Laila Talunik: Püüan hoida nina vee peal