Toiduainete kõrge hinna teemat käsitletakse hetkel äärmiselt kitsalt. See loob ühtlasi arusaama, et hinnatõusud on paratamatud ja justkui mitte midagi selle vastu teha ei saa. Reformierakonna ministrid on läinud lausa niikaugele, et süüdistavad ettevõtjaid ja kaupmehi rahaahnuses, kes kindlasti kogu maksulangetuse enda taskusse topiksid.

Tegelikult peaksime lisaks inimeste toimetulekule rääkima asjaolust, et Eesti ettevõtjatel kaovad ära kliendid, kuna keskklass lihtsalt ei suuda enam nende tooteid tarbida. See mõjutab omakorda meie toidujulgeolekut, sest lõpuks pole meil enam omamaist tootmist ning kriisi korral on juba hilja hakata tööstusi üles ehitama.

Võrdlustabelid, mida majandusanalüütikud on viimastel nädalatel näidanud, ei ütle, et käibemaksu tõusul või langetusel puudub toidu hinnale mõju. Need näitavad, et toidu hinda mõjutavad väga paljud tegurid. Näiteks on Soomes meiega sarnased toiduhinnad, aga käibemaks 14 protsenti. Hinda mõjutavad veel transport, elekter, tööjõukulud jne. Samuti on väga pealiskaudne lähenemine panna Läti ja Eesti hinnad ühte tabelisse ja öelda, et mõju pole. Võib-olla oleks Lätis toit ilma käibemaksulangetuseta hoopis kallim kui Eestis? Muud tegurid on vaja ka arvesse võtta.

Madalam toiduainete käibemaks toetab Eesti toidutootmist, sest lisaks tarbijale võidab ka kohalik tootja rahaliselt. Teiseks, mida odavam on eestimaine toit ja toidu tootmine, seda konkurentsivõimelisem on see ka poelettidel. Eestimaise toidu konkurentsivõime on praegusest debatist täiesti puudu.

Eelmine regionaal- ja põllumajandusminister, sotsiaaldemokraat Piret Hartman käivitas 2024. aasta sügisel mahuka analüüsi toidu hinna vähendamise võimaluste ja mõjude kohta. Polnud kokkusattumus, et kohe pärast sotsiaaldemokraatide valitsusest väljaarvamist pandi pausile ka analüüsi tegemine, aga samal ajal loeme näiteks Delfi Ärilehest, kuidas mõjude analüüsi nõuab ka Toiduliidu juht Sirje Potisepp.

Niisiis, nagu olen juba varem peaministrile viidanud, tuleb pausile pandud analüüs valitsusel lõpuni teha, sest see hõlmab lisaks käibemaksule ka teisi võimalusi. Näiteks energiahinna alandamine või viisid, kuidas oleks hinnakujundus läbipaistvam, st et käibemaksu langetamisel jõuaks sääst tarbijani, mitte ei kaoks kaubandusvõrku.

Kahjuks tegeleb valitsus ainult seletamisega, kuidas mitte midagi teha ei saa. Oma tegutsemisvõimekuse minetanud valitsus on täiesti omaette probleem, aga keskendudes konkreetsele küsimusele, tahan näidata, et saab teha palju ja peabki tegema.

Sügisel hakkab riigikogu arutama sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõud käibemaksu vähendamiseks üheksale protsendile. Selleks ajaks on võimalik lõpetada mõjuanalüüs ning halamise asemel hinnata maksulangetuse mõju.

Lisaks käib samal ajal riigieelarve protsess, mille käigus on taoliste otsuste tegemine on kõige õigem. Nagu investor Kristi Saare tabavalt Äripäevas tõdes: “Lihtsaim viis toetada raskustes perekondi ja toidutootjad oleks toidule käibemaksuerisuse kehtestamine, ent on ka teisi lahendusi. Alustuseks oleks aga tarvis, et valitsus hakkaks inimeste muret tõsiselt võtma.”

Kõrged hinnad, ostujõuliste inimeste vähenemine ning toidujulgeolek on päris probleemid, mis vajavad lahendust. Kõrgetel toiduhindadel on otsene mõju inimeste rahakotile ja perede toimetulekule, aga neid tuleb vaadata koosmõjus teiste protsessidega, millel on lastud aastakümneid areneda ja mida energiakriis ning teise samba lõhkumisele järgnenud kõrge inflatsioon võimendama on asunud.

Nii näiteks väheneb konjunktuuriinstituudi arvutuste kohaselt Eesti toidu osakaal poelettidel igal aastal ühe protsendi. Ühtpidi ei pruugi konkurents olla aus, sest teised Euroopa põllumehed saavad suuremaid toetusi, kuid seda enam peame me ise eestimaise toidu tootmist tähtsustama, sest see pakub tööd maapiirkondades, kodulähedane toit on tervislikum ning nii suudame end ka kriisides hädavajalikuga ise varustada.

Ebavõrdsuse kasvades – ning see on fakt, et Eesti maksusüsteem on juba praegu üks ebavõrdsemaid kogu Euroopas – tekkiv klassiühiskond teeb Eesti vaeseks.

Varad on juba praegu Eestis kontsentreerunud väheste kätte ja Eesti Panga andmed näitavad selgelt, et vaid kümme protsenti meie kaasmaalastest omab koguni 59 protsenti varadest. See ei ole klassiviha, vaid puhtalt majanduslik probleem. Nii suur varade koondumine kitsa ringi kätte viibki raha sisetarbimisest ära, sest keskklass tarbib suurema osa oma teenitud rahast kohvikus, puhkusel või kulutab meelelahutusele. Samal ajal investeerib jõukas inimene selle kinnisvarasse või viib riigist välja.

Keskklassi vaesumine vähendab riigisisest nõudlust ja sellest kaotavad eelkõige sisemaisele turule toetuvad (väike)ettevõtted, maapiirkondades tegutsejad, turismi ja toitlustusega tegelejad. Paljud tulevased eksportijad saavad alguse samuti riigisisesest tegevusest, kuid kui siin pole ostujõulist klienti, takistab see lõpuks ka ekspordipotentsiaali arengut.

Toidu käibemaksu langetamine üheksale protsendile on üks mitmest võimalusest, kuidas vältida keskklassi vaesumist ja sisemaise tarbimise vähenemist. Jah, see eeldab riigieelarve tulude vähenemise katmist, aga sellesse ei pea panustama ainult õpetajad, päästjad, poemüüjad või väikeettevõtjad. Õiglase panuse peavad andma ka need kümme protsenti kõige rikkamatest.

Lauri Läänemets: käibemaksu langetamine vähendaks keskklassi vaesumist