Käärid lõikaksid sel juhul otse haridusse, tervishoidu, sotsiaalhoolekandesse ja ühistransporti.
Eesti riigi rahandus liigub vääramatult kriisi suunas, kui midagi otsustavat ette ei võeta. Järjest rohkem laenudest elamine ja riigi tulude vähendamine tähendab, et nelja aasta pärast haigutab riigieelarves ligi miljardi eurone auk. Samal ajal kingib valitsus maksuleevendusi kõige jõukamatele, jättes täiendava koorma madalapalgaliste ja keskklassi kanda.
See pole mitte ainult ebaõiglane, vaid pärsib ka majanduskasvu, sest kasin sisetarbimine vähendab ettevõtete ekspordivõimekust. Kõige selle taustal käib poliitiline võidujooks kes suudab rohkem makse langetada. Probleemi tõsidust avab selle artikli juures olev tabel. Täpsemad numbrid selguvad augusti lõpus pärast uue majandusprognoosi avaldamist.
Karm rahaline reaalsus
Lähitulevikus tuleb meil leida igal aastal kate ligi miljardi euroni ulatuvale eelarve puudujäägile. Euroopa Komisjon on andnud Eestile ajutise hingetõmbeaja – järgmised neli aastat tohib riigikaitsekulud jätta eelarvedefitsiidi arvestusest välja. Kuid see erand kehtib ainult 2029. aastani. Sealt edasi peab Eesti taas mahtuma Euroopa Liidu reeglitesse ehk defitsiit ei tohi ületada miinus 3% SKT-st.
Üks protsent SKT-st on veidi rohkem kui 400 miljonit eurot. Elame laenudest ning iga uus lisanduv kulu on samuti katmata. Selline poliitika viib nelja aasta pärast riigieelarve puudujäägi tasemele miinus 5%, mis tähendab, et eelarvereeglite täitmiseks on vaja leida igal aastal ligi miljard(!) eurot.
Isegi kui majanduskasv toob vahepeal paremad maksulaekumised, siis väikeste kohendustega nii suuri summasid ei kata. Võrdluseks – täiendav 1% tulumaksu toob eelarvesse juurde 125 miljonit eurot ja 1% käibemaksu umbes 110 miljonit eurot.
Need karmid tõsiasjad sunnivad meid valima: kas muuta otsustavalt maksupoliitikat või minna väga ulatuslike kärbete teed. Seda valusat, kuid vältimatut tõde ei julge Reformierakond ega Isamaa tunnistada. Valitsus pigistab silmad kinni ja isegi süvendab probleemi. See tähendab, et lahenduse peab välja pakkuma järgmine valitsus – 2027. aasta kevadel, pärast riigikogu valimisi peetavatel koalitsioonikõnelustel ei saa enam kuidagi vaadata mööda hiiglaslikust eelarveaugust.
Teenuste kärpimine suurendab inimese omaosalust
Mäletate, Reformierakonna üks põhjendustest oli, et sotsiaaldemokraadid tuli valitsusest ära saata, sest takistasime riigi kulude kokkuhoidu. Tänaseks on läbinisti parempoolse valitsuse ainukesed kärped need, mis on otsustatud sotsiaaldemokraatide osalusel. Tagantjärele tarkus on ka see, et sotsiaaldemokraadid vähendasid ministeeriumites töötajate arvu, peaministrierakonna ministrid seda ei teinud.
Mäletate, Reformierakonna üks põhjendustest oli, et sotsiaaldemokraadid tuli valitsusest ära saata, sest takistasime riigi kulude kokkuhoidu. Tänaseks on läbinisti parempoolse valitsuse ainukesed kärped need, mis on otsustatud sotsiaaldemokraatide osalusel.
Kindlasti on kohti, kus riigi kulusid saab veel kokku hoida. Aga miljardilise puudujäägi puhul ei piisa enam bürokraatia õgvendamisest või mõne projekti edasilükkamisest – käärid lõikavad siis otse haridusse, tervishoidu, sotsiaalhoolekandesse ja ühistransporti.
Neid riigi põhiteenuseid on ühisest maksurahast alati odavam ja tõhusam rahastada kui igaühel oma taskust kinni maksta. Avalike teenuste koomale tõmbamisel kasvab paratamatult inimeste omaosalus ning taaskord on löögi all madalapalgalised ja keskklass. Kärped tabaksid siis kõige valusamalt keskmist Eesti peret. Sellepärast ei lahenda ka maksuküüru kaotamine õpetaja, politseiniku ja teiste keskmise palga saajate toimetuleku muresid, kui teisest otsast nende kulud samal ajal suurenevad.
Lisaks süveneb veelgi meie maksusüsteemi regressiivsus, kus väiksema sissetulekuga inimesed kannavad proportsionaalselt suuremat koormust kui need, kellel on rohkem. Ning ühiskondlik ebavõrdsus võtab veelgi rohkem maad.
Julgeolekumaksust taandumine süvendas ebaõiglust
Kristen Michali eestvedamisel loodi julgeolekumaks, mis koosnes tulumaksust, ettevõtete tulumaksust ja käibemaksust. Julgeolekumaksu idee oli selge – riigikaitsesse panustab ühiskond solidaarselt. See oli õiglane lahendus, mis lähtus julgeoleku rahastamisel ühtsusest ja vastutusest.
Nüüd aga plaanib peaminister julgeolekumaksust alles jätta vaid käibemaksu, mille eripära on, et see võtab proportsionaalselt rohkem just neilt, kelle tulud on kasinamad. Tulemuseks on, et need, kes nagunii elavad iga eurot lugedes, maksavad oma sissetulekust riigikaitsesse suurema osa kui jõukad.
Selline röögatu ebaõiglus lõhub ühiskonna ühtsust ja usaldust ning annab ka Venemaale võimaluse külvata rahulolematust ja pingeid. See omakorda loob viljaka pinnase populistidele, kes lubavad lihtsaid, aga ohtlikke lahendusi. Nii oleme tänase valitsuse juhtimisel jõudnud ohtlikku olukorda, kus Eestit tugevamaks tegema pidanud julgeolekumaks hoopis nõrgestab meid.
Ilma õigluseta rahandust korda ei tee
Eesti vajab riigijuhtimist, mis ütleb ausalt, kust raha tuleb ja kuhu see läheb, mitte poliitilist näitemängu, kus maksude langetamine ja kulude tõstmine käib tihti sama hingetõmbe jooksul. Kuidagi ei saa mööda vaadata ka sellest, et riigikaitse kulude kasv 1,4 miljardilt 2,7 miljardi euroni nõuab stabiilseid ja piisavaid tulusid.
Eesti on täna sissetulekute ebavõrdsuse poolest Euroopa tipus. Teisalt ütlevad nii IMF kui OECD, et liigne ebavõrdsus pidurdab majandusarengut ja seega ka riigi maksutulusid. Kui madalama sissetulekuga leibkondadel puudub juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja tervishoiule, väheneb tööjõu tootlikkus ning tarbimisvõimekus, mis omakorda pärsib majanduse arengut.
Kui soovime, et keskmine Eesti pere elaks paremini, siis ainult maksude langetamine neid probleeme ei lahenda. Ebaõiglane maksustruktuur jääb alles ja surub madalapalgalisi ning keskklassi järjest vaesemaks. Maksukoormust tuleb nihutada nii, et 10% kõige rikkamatest ühiskonna liikmetest annavad suurema ja õiglasema panuse. Väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormat aga vähendada. Taoline riigirahanduse korrastamine toetab ka majandust.
Eesti Panga andmetel omab 10% meie kõige rikkamatest inimestest 59% kõigist varadest. See tähendab, et suur osa tööealisest elanikkonnast – sisetarbimise peamisest mootorist – on rahaliselt piiratud. Seetõttu väheneb nõudlus, kasumid kahanevad ning ettevõtted teevad vähem investeeringud uutesse toodetesse ja teenustesse. Lisaks on ilma tugeva siseturuta keeruline eksporti alustada.
Kui jagame Eesti inimesed sissetulekute järgi pooleks, siis alumine, väiksema sissetulekuga 50% elanikest omab kogu riigi varadest vaid 7,4%. Neid inimesi järjest rohkem maksustades ei saa riigieelarvesse raha, küll aga sotsiaalprobleemid.
See ongi lahenduste otsimisel lähtekoht: riigi rahandus vajab õiglast maksusüsteemi, mis toob tulu sealt, kus võimekus on suurim ja ei loo sotsiaalprobleeme ega pidurda majandusarenguks olulist sisetarbimist. Ebavõrdsuse vähendamine ei ole pelgalt sotsiaalpoliitika, see toetab majandusarengut ja aitab eelarveaugust välja ronida. Nende lahendusteni ei ole aga võimalik jõuda vastutustundetu mentaliteediga kulusid suurendades ja tulusid vähendades.