Kui Kristen Michal lubab, et loobub riigieelarve tulude vähendamisest ja ei jäta riigikaitse kõige suuremat koormat vaid madalapalgaliste kanda, võivad sotsiaaldemokraadid enda arvele kirjutada kasvõi kõik eelmise valitsuse otsused.

Tegelikkuses aga näeme, kuidas Reformierakond on minetanud võime riigirahandust juhtida. See on asendunud populismi ja reitingupaanikaga ja sel on niigi täbaras seisus riigirahandusele pikaajalised mõjud ja karmid tagajärjed.

Maksuraha loopimine ei ole midagi muud kui kingituste jagamine lootuses valimisteks hääli osta. “Lugege mu huultelt!” kordub taas, lihtsalt nahaalsemalt. Ja kuna Kaja Kallasele järgnes sama stiiliga Michal, võib öelda, et see ongi Reformierakonna poliitkultuur.

Peaminister kinnitas teisipäeval, et riigi rahaasjad on oluliselt paremas korras, kui seni arvatud. Üks asi on poliitilised valikud, mis ei peagi kõigile meeldima. Hoopis teine asi, kui peaminister valetab. Teisipäeval tutvustas rahandusministeerium kogu Eestile prognoositabeleid, mis näitavad 2026. aasta riigieelarve puudujäägiks neli protsenti SKP-st. Kui sellele lisada valitsuse plaanid riigitulude vähendamiseks, siis on järgmisel aastal riigieelarve miinuses ligi 2,3 miljardi euroga. Maksame pensione ja palkasid laenurahaga.

Samal pressikonverentsil tutvustas rahandusminister Jürgen Ligi plaani kasvatada riigi võlakoormat nelja aastaga veerandi jagu. Mäletate, kuidas viis aastat tagasi andis sama mees verbaalse haamriga näppude pihta igaühele, kes laenust julges iitsatada?

Nädal tagasi avaldas Delfi minu arvamusloo, milles ennustasin ja hoiatasin lähenevat eelarvekriisi üpris täpselt. Niisiis on aeg kustutada oma peadest müüt justkui omaks Reformierakond mingit ainupädevust riigieelarve osas. Oravapartei endised valijad, kes peavad korras riigieelarvet oluliseks, võiksid edaspidi valida hoopis sotsiaaldemokraate, sest ainukesed kärped on otsustatud ajal, kui sotsiaaldemokraadid valitsuses olid, parempoolsed erakonnad ei ole suutnud siia midagi lisada ning ei tee ka seda.

Eelarve korda tegemiseks on vaja kokkuhoiu kõrval julgust riigieelarve tulude kasvatamiseks. Arvestades Reformierakonna fopaasid, siis seda julgust neilt järgmised viis aastat enam ei leia. Ma ei ütle, et riigieelarvet ei saa kärpida, saab küll. Lihtsalt suurusjärgud on sellised, et kui ka kõik ministeeriumid sulgeda, jääb ikka ligi kaks miljardit eurot tasakaalust puudu.

Tagajärjed võivad olla rängad

Kui Michal oma plaanid ellu viib, siis purjetab suure miinusega riigieelarve 2027. aastasse, otse uue valitsuse lauale. Vähemalt miljard eurot on vaja kohe riigieelarvesse leida ja selleks on vaid kaks võimalust. Otsida raha maksutõusudest või kärpida.

Põhjus, miks sotsiaaldemokraadid pakuvad riigieelarve täitmiseks pigem kümne protsendi rikkamate suuremat maksustamist, seisneb mures, et vastasel juhul minnakse kärpima haridust, tervishoidu, sotsiaalhoolekannet. Meenutan, et miinus on sedavõrd suur, et ainult bürokraatia vähendamine ei anna vajalikke suurusjärke.

Riigi põhiteenuste vähendamine aga suurendab inimese omaosalust. Näiteks praegu toimub arstiabi eest tasumisel riigieelarve solidaarsusmehhanismina. Jõukam aitab tasuda ka keskmise Eesti pere tervisekulusid. Kui sellist tervishoiusüsteemi kärpida, siis paljude inimeste jaoks tegelikult kulud suurenevad (aga ka tervisehädad tõenäoliselt süvenevad) ja toimetulek halveneb veelgi.

Pikaajalist majanduskasvu ei saa rajada ebavõrdsusele

Ärge lugege seda kui sotsiaaldemokraatide “järjekordset hala”, vaid kui majandusprobleemi. Kui mind ei usu, lugege IMF-i ja OECD soovitusi või kaasaegseid majanduseksperte. See on soovitus ka reformierakondlastele. Milton Friedman ei ole muide ainuke majandusinimene maailmas.

Liiga suur ebavõrdsus halvendab inimeste ligipääsu haridusele ja arstiabile. See tähendab, et inimesed on lühemat aega tööturul ja vähem efektiivsed. Riigikogu majanduskomisjonile nõu andev konkurentsivõime töörühm ütleb otse oma viimases soovituses, et pikaajalise majanduskasvu tagamiseks tööjõu vähenemise tingimustes, tuleb meil investeerida rohkem haridusse ja tervishoidu. Seetõttu on mulle mõistetamatu tööandjate keskliidu nõudmine vähendada riigieelarves hariduse ja tervishoiu investeeringuid. See on sama kui jooksjal jalg alt ära saagida.

“Tihti investeeritakse väheste kätte koondunud raha välismaale ehk viiakse Eesti majandusest hoopis välja.”

Eestis kuulub kümnele protsendile inimestest 59 protsenti varadest. Kahekümne aastaga oleme saavutanud Euroopas teise koha varanduslikus ebavõrdsuses. Varade liiga suur kontsentreerumine peaks olema ka parempoolses maailmavaates probleem, vähemalt on see seda lääneriikides. “Seisev raha” otsib tihti madala riskiga tootlust ja väldib riskantsemaid paigutusi, mida aga on just vaja uute säravate ettevõtete tekkimiseks. Tihti investeeritakse väheste kätte koondunud raha välismaale ehk viiakse Eesti majandusest hoopis välja.

Samuti vähendab varade liiga suur kontsentreerumine keskklassi osakaalu. Need on aga inimesed, kes tarbivad suurema osa oma sissetulekust ehk nemad hoiavad üleval sisetarbimist, mis moodustab ligi 50 protsenti Eesti SKP-st. Teisisõnu on inimeste käes vähem raha, mida ettevõtetele viia.

Eestis on levinud müüt, et rikkad on need, kes loovad töökohti. Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitz on selle selgelt ümber lükanud. Rahast ei oli kunagi puudus, kui on hea äriidee. Töökohti loob nõudlus. Liiga suur varade kontsentreerumine teeb keskmise inimese vaesemaks ning vähendab nõudlust, see omakorda aga ettevõtete vajadust investeerida tootearendusse ja võimekust alustada ekspordiga või seda suurendada.

Kui julged teha, julge ka vastutada

Iroonilisel kombel on maksurahu lubanud peaministri eestvõttel saanud maksufestival sisse sellise hoo, et enamusel on sel karussellil ammu süda pahaks läinud. Ja selle asemel, et olla valitsusjuhi tiitli vääriline ja julgeda tunnistada enda otsuseid, näitab Kristen Michal näpuga ainult teiste peale.

Mina end ei peida ega vastutuse eest ei põgene, vaid selgitan varasemaid, valitsuses justnimelt koos tehtud maksuotsuseid hea meelega.

Automaks tehti sellepärast, et rahastada Reformierakonna kinnisideed, maksuküüru kaotamist. Tuleb tunnistada, et sellest algas ka Eesti Kolgata tee riigieelarve lappimiseks. Sellele järgnenud riigieelarve aruteludes toonane valitsus (koos sotsiaaldemokraatidega) kõige paremini ei õnnestunud. Mul on sellest siiralt kahju, olen enda jaoks sellest saanud õppetunnid ja teinud järeldused. Ning Jevgeni Ossinovski on väga võimekas mees, kuid Tallinna linnapea ei olnud toona valitsuses, et peaminister võiks oma teod tema kaela nuhelda.

Sotsiaaldemokraadid on olnud päris mitme maksuotsuse juures. Nende seas oli ka ajutine julgeolekumaks, mis pärast meie lahkumist muutus püsivaks käibemaksutõusuks. See on rasketest valikutest kõige halvem variant üldse.

Tõsi, valitsuses tehtud kompromissid ei ole meie ideaalid, kuid me ei põgene vastutuse eest. Meie nägemuses peab riik suutma lisaks enda kaitsmisele elus hoida Eesti kultuuri ning tagada põhiteenused nagu haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne.

Kui selleks on raha vaja, siis alandaksime keskmise pere maksukoormat ja suurendaks makse ülirikastele ja kümnele protsendile kõige rikkamatest. Ei, mitte surnuks maksustades, aga mõistame, et kui madalama sissetulekuga 50 protsenti eestlastest omab kogu riigi rikkusest vaid 7,4 protsenti, siis ei saa sealt riigieelarvesse midagi peale sotsiaalprobleemide.

Me ei taha, et toimetulekuraskused lõhuksid riigikaitse rahastamise konsensuse ja lõhestaksid meid sisemiselt. Ebaõiglus hävitab usaldust kõige karmimalt, kuid väike riik on kindel vaid seni, kuni oleme ühtsed.

Olen seda ka varem öelnud, et sotsiaaldemokraatide roll on hoida Eesti tasakaalus. Et igal ettevõtjal oleks siin riigis võimalus tegutseda. Et iga inimese pingutus tagaks talle võimaluse paremale elule. Oleme tasakaalustajaks nii parempoolsetele kui ka konservatiivsetele erakondadele. Seda nii maksuküsimustes kui ka riigi põhiteenuste kaitsmisel. Me ei karda seda, oleme selle üle uhked. Sest lõpuks läheb nii nagu pangamaksu puhul – tagantjärele tarkusena nentisid lõpuks kõik, et oleks võinud sotsiaaldemokraate kuulata.