Head sõbrad, erakonnakaaslased, lugupeetud auesimees Marju, kallid Eesti inimesed!

Suur tänu teile kõigile – mitte ainult selle eest, et olete siin, vaid selle eest, et usute! Usute sellesse, et Eestit peab ehitama koostöös, mitte teineteise arvelt. 

Minu lapsepõlve suved möödusid maal vanaema-vanaisa juures, kus suuremad talutööd ei olnud kunagi vaid meie pere asi. Heinateole, kartulivõtule tuli kokku alati rohkem sugulasi ja sõpru. Koos tehti tööd ning kui hiljem vaja, siis meie viljaaed ning loomapere toitis rohkemaid. 

Selline ühine toimimine hoidis koos mitte ainult meie peret, vaid kümneid tuhandeid Eesti peresid. See oli rohkem kui lihtsalt praktiline vajadus – see oli usaldus, solidaarsus, see oli ühise eluviisi alus.

Need olid samad aastad, kui lauluväljakul üheskoos, Eesti lippude all laulsime ennast vabaks. Meie vabadus pole kunagi olnud üksiku võitleja saavutus. See on alati olnud ühine. Ja see vabadus, mille me üheskoos saavutasime, on ka täna selline, mida saab hoida ainult üheskoos. 

Riigikantselei tellitud uuringus esitatud küsimusele “Kas tunnete, et kuulute Eesti ühiskonda?”, vastas Eesti inimestest “täiesti nõus” vaid 40%. See peaks olema tõsine häirekell kõigile. Eesti kasvab lahku, Eesti inimesed kasvavad üha enam lahku. 

Eesti Panga analüüs näitab, et 10% inimestest omab 59% meie varalisest rikkusest. Keskmine palk Valgamaal on 900 euro võrra väiksem kui Tallinnas. 1995. aastast on Harjumaa SKT kasvanud üle 15 korra, aga tagumistel maakondadel vaid seitse korda. See ei ole lihtsalt ebaõiglane, see on ohtlik. 

Sotsiaalteadlased hoiatavad järjest enam, et aastakümneid kasvanud ebavõrdsus viib meid klassiühiskonda. Kohta, kus sünnikodu määrab, kui kaugele keegi elus jõuab. Professor Rainer Kattel on seda kirjeldanud lihtsalt: klass määrab, kes sa saad olla. 

Seetõttu ei vaja Eesti igasugust majandust – Eesti vajab majandust, mis töötab meie inimeste heaks. Kui üheskoos loodud edust ei saa osa õpetaja, väikeettevõtja, päästja, poemüüja või noor pere, siis ei teeni majandus nende huve. Aga mida väiksem on Eesti pere sissetulek, seda vähem viib ta raha kodupoodi, juuksurile, automehhaanikule, väikeettevõtjale. 

Halb pole mitte see, et meil on rikkaid inimesi – nende pingutus väärib tunnustust. Kui aga ühte kohta koondub liiga palju, siis teistel jääb puudu. Paratamatult läheb ühiskond kaldu – see annab tunda poliitiliselt, sotsiaalselt, piirkondlikult ja majanduslikult.  

Ideaal vabadusest ja valikutest – igaühe võimalus olla edukas, kui vaid pingutad, pole klassiühiskonnas võimalik. Hariduslik ebavõrdsus tähendab, et sinu hinded, pääs kõrgkooli ja hilisem edu ei sõltu panusest ja pingutusest, vaid ema-isa rahakotist.

OECD ja IMFi uuringud näitavad, et sissetulekute suurenev ebavõrdsus pidurdab majanduskasvu. Kui madalama sissetulekuga leibkondadel puudub juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja tervishoiule, väheneb tööjõu tootlikkus ning tarbimisvõimekus, mis omakorda pärsib majanduse arengut.

See ei ole lihtsalt statistika – see tähendab, et peredel ei ole kindlust oma tuleviku ees ning seetõttu sünnib vähem lapsi. See tähendab, et me kaotame inimesed, kelles peitub ka majanduse kasvupotentsiaal. See tähendab, et loomata jäävad maailmas edukad ettevõtted, tegemata tohutul hulgal tarka tööd ning loomata hulk jõukust ja heaolu.

Klassiühiskonnas ei olda enam koos, on meie ja nemad, on klaasseinad meie vahel. Eesti majandus on liiga väike, meie iseseisvus liiga habras, et saaksime endal, üha suuremast ebavõrdsusest tingitud heitumust lubada.

Raske uskuda, et Kristen Michal ei hooli Eestist. Kardan, et ta lihtsalt ei mõista, kuidas läheb Eesti inimestel. Kuidas muidu saab ta muuta käibemaksu tõusu püsivaks olukorras, kus keskmine Eesti pere ei suuda enam toitu osta? Miks muidu kelgib ta sellega, et avalikke teenuseid kärbitakse 250 miljoni euro eest, aga 1200 eurot teeniv inimene saab maksuküüru kaotamise tõttu palgapäeval ühe euro lisaks? Kuidas ta saab olla rahul üürielamute programmi lõpetamisega olukorras, kus maapiirkonna ettevõtjad on hädas uute töötajate leidmisega, sest ümbruskonnas pole elukohti? 

Kui inimesel on dogmaatiline maailmavaade, ei usu ta ka seda, mida oma silmaga näeb. Kuidas on muidu võimalik, et peaminister ei näe probleemi selles, et varavalgest hilisõhtuni tööd rabava inimese palk ei kata pere igapäevaseid vajadusi. Või mismoodi seletada Michali plaani panna pensionärid taas maksma oma hooldekodu koha eest?

Lisaks soovib valitsus muuta tervishoiuteenuste ja hariduse kättesaadavuse sõltuvaks pere rahakoti paksusest ning jätta oma kodu üha enamatele peredele kättesaamatuks unistuseks. Pole siis imestada, et inimesed kaotavad usalduse ning ühiskond nende panuse. 

Ta lihtsalt usub, et see vana, aegunud parempoolne mudel töötab veel. Et kui ressurss ja kasu koondub veel vähemate kätte, siis justkui valgub sellest miskit ka teistele. Aga see pole enam nii. See pole enam ammu nii.

Nüüd, kus sotsiaaldemokraate valitsuses paremerakondi tasakaalustamas pole, näeme, kuidas teenindatakse vaid kitsaid ärihuvisid. Ühiskondlik huvi ei ole aga alati sama mis ärihuvi. Võtame näiteks metsanduse. 

Jah, Eesti puidu väärindajad on oluline osa meie majandusest ja rikkuse loomisest. Seepärast usun, et 70% metsa puupõlluks muutmine saab olema ka neile probleemiks. Need ei ole ka väiketalunikud ega kogukonnad, kes sellest kasu saavad. 

Need on eriti kitsad ärihuvid, kelle kasum kasvab, samal ajal, kui meie koduümbrus jääb lagedaks ja töökohad kaovad. Kahe aasta pärast maksab Eesti maksumaksja Euroopa Liidule liiga suure raiemahu pärast sadu miljoneid eurosid trahvi ja küsib õigustatult: miks? See ei ole jätkusuutlik. See ei ole Eesti moodi majandamine. 

Nagu ütles majandusteadlane Kadri Männasoo Tallinna Tehnikaülikooli aastapäeval peetud akadeemilises kõnes: “Võistlev konkurents röövelliku ressursikasutuse hinnaga on ummiktee.”

Aga veelgi enam. Uus koalitsioonileping, mida müüakse kui stabiilsuse garantiid, ei paku tegelikult mitte ühtegi lahendust meie kõige põletavamatele probleemidele – ei kodumaise toodangu suuremaks ekspordiks, teede ehituseks ega kõrghariduse rahastamise tagamiseks. 

Kummastaval kombel on ka justukui ettevõtlussõbraliku valitsuse majandusplaan rajatud vähesele tootlikkusele ja odavale tööjõule. Kuidas muudmoodi mõista Eesti töötajate kindlustunde lõhkumist juhupalgaga või odava võõrtööjõu suuremahulist sissetoomist, selle asemel, et oma inimesi rohkem koolitada? 

Kuidas teenib Eesti majandusarengut see, et igal aastal jääb poelettidel kodumaist toitu järjest vähemaks? Mismoodi selgitada, et Euroopa Liidus on tööstusettevõtted majanduse keskmisega võrreldes 17% tootlikumad, aga Eestis 20% vähem tootlikud? 

Parafraseerides Kristen Michalit: uus koalitsioonileping meeldib vaid neile, kes tahavad Eestit lõhestada, teenida ülikasumeid looduse ja inimese arvelt või lollitada pensionäre. See on kasulik diil Reformierakonnale, halb aga Eesti rahvale.

Head sõbrad, ma olen nõus, et Eesti vajab muutust, vajab suunamuutust. Muutus aga ei ole see, et parempoolne Isamaa vahetab välja parempoolse Reformierakonna. 

Ma pole kuulnud, et Reinsalu oleks pakkunud lahendusi solidaarse tervishoiusüsteemi säilitamiseks, majanduskasvu pärssiva ebavõrdsuse vähendamiseks, tagada aus konkurents ja vabastada erakond suur-rahastajate haardest, mismoodi vähendada rahvuste-vahelisi lõhesid või rakendada uued tehnoloogiad loodussõbraliku majandusarengu teenistusse.

Praegu kirjutatakse Eesti uut lugu. Aastakümneid kehtinud loosung “võitja võtab kõik” ei paku enam lahendusi. Ja meie ülesanne – siin saalis, oma kodudes ja töökohtadel, koolides ja sõprade ringis – on anda loole uus sisu. Sisu, mis tugineb õiglusele ja hoolimisele, koostööle ja usaldusele. Kus koos teeme Eesti jõukamaks ja igaüks saab sellest õiglase osa. Eesti uus lugu peab olema selline, mis aitab mitte väheste valitute, vaid kõigi inimeste unistusi ellu viia. 

Need pole pelgalt loosungid. Need on väärtused, mille sõnastas üle saja aasta tagasi Eesti esimese parlamendi, Asutava Kogu esimees, sotsiaaldemokraat August Rei. Tema sõnastatud õiglus, võrdsus, vabadus vormisid meie esimese põhiseaduse. Need väärtused on kandnud Eestit läbi keeruliste aegade ja need kannavad meid ka edasi, kui me ise nii otsustame.

Sest meie kestmine ei ole kunagi olnud väheste edulugu. See on olnud kümnete ja sadade tuhandete inimeste ühine panus. Seetõttu peame me ka edu Eestis määratlema teisiti.

Meie mõõdupuuks ei ole see, mitu uut miljonäri meil aastas tekib. Meie mõõdupuu on see, kas kõigis Eestimaa nurkades on lastel võimalus käia huviringis, kas noortel peredel on võimalus oma kodule, kindlus heale palgale. Et turvatundes sünniks rohkem lapsi.

Meie mõõdame edu selle järgi, kas töökas inimene saab väärika palga. Kas võrdne töö tähendab ka tegelikult võrdset tasu. Kõige südamlikumalt saab seda väljendada Barack Obama sõnadega: tahan, et minu tütrel oleks täpselt samad võimalused nagu teie poegadel.

Me mõõdame edu selle järgi, kas ettevõtja saab oma ideega äri alustada ka Põlvamaal või Hiiumaal, mitte ainult Harjumaal. Kas ausal ettevõtjal on lubatud eksida, ilma et riik hakkaks teda kiusama või hukka mõistma. Kas riik on partner, kes suunab rohkem kui karistab?

Need on meie mõõdupuud – majandus, kus üheskoos loodud jõukusest saab igaüks õiglase osa. Areng, mis toob head elu kõigile inimestele igas Eestimaa paigas. Ühiskond, kus igaüks tunneb end hoitu ja väärtustatuna. Eesti, kus igaüks loeb!

Head erakonnakaaslased, muutus ei saa olla pelgalt tunne. See eeldab selget tegevuskava. Sotsiaaldemokraatide ettepanekud põhinevad väärtustel, aga samas on need väga praktilised. Maailma edukamate riikide kogemused – olgu see Taani, Singapur või Soome – näitavad selgelt, et tugev majandus ei teki iseenesest. Igas sellises eduloos on riigil olnud juhtiv roll. Eesti on täna konkurentsivõimelt maailma neljakümne tugevama riigi seas. Aga edasi jõuame vaid siis, kui riik ei jää pealtvaatajaks, vaid suunab ja toetab olulisi arenguid.

Me ei vastusta vajadust tarkade töökäte järele piiri tagant. Kuid see ei ole võluvits. Riigikogu juures tegutseva majanduse konkurentsivõime töögrupi sõnum on otsekohene: sisseränne leevendab vananemist ajutiselt. Pikaajaliselt aitab vaid investeering inimestesse ja majanduse kohandamine vananevale ühiskonnale vastavaks.

Eesti majanduspoliitika pikaajaline edu sõltub investeeringutest inimeste tervisesse, haridusse ja ettevõtete kohanemisse. Meil on terviknägemus, kuidas seda tagada ja kompetents selle elluviimiseks.

Mida paremad on inimeste teadmised ja oskused, seda targemaid masinaid saame töö tegemiseks kasutada. Ainult nii tekib suurem lisandväärtus, kõrgem palk ja jõukam riik.

Haridus ja elukestev õpe on majanduse vundament. Just haridus koos teadus- ja arendustegevusega on kõige kindlam Eesti pikaajalise jõukuse kasvu kindlustaja.

Eesti võimalus on kodumaine tootmine ehk tark tööstus ja eksport. Just tööstuse tootlikkuse paranemine teeb Eestist märksa jõukama riigi. Ja kui ma räägin tööstusest, siis ma mõtlen eelkõige neile tublidele meestele ja naistele, kes elavad maapiirkondades ja väikelinnades ning kes oma pingutuse eest väärivad kõrgemat palka.

Kui ma räägin üürielamutest, siis on mu silme ees minu kodukoha Väätsa noored, kes lähinädalatel koolid lõpetavad ja soovivad alustada oma elu. Kodu ostuks neil veel raha ei ole ja puudub ka soodne üüripind. Ma ei taha, et nende ainus lahendus on kodukandist ära kolida.

Kui ma räägin, et kodumaine toit peab olema paremini kättesaadav, siis mõtlen eakatele. Mitte pelgalt tuntud ettevõtjad, vaid meie kõigi vanaisad-vanaemad on oma elutööga rajanud aluse tänasele Eesti majandusele. 

Nad on mitte ainult pikki aastaid ennastsalgavalt tööd rabanud, vaid ka enda vajaduste arvelt püksirihma pingutanud, et meil oleksid elus paremad võimalused ja parem riik, kus elada. Just seepärast soovin, et iga inimese elutöö oleks Eestis väärikalt hinnatud ja toidupood ei võtaks temalt viimaseid sente.

Kui ma räägin astmelisest tulumaksust ja maksusüsteemi korda tegemisest, siis mõtlen emadele-isadele, kes soovivad pakkuda oma lastele turvalist lapsepõlve ja parimat haridust, kuid palgast jääb selle jaoks liiga vähe kätte. Regressiivne maksustamine, kus väiksem palk tähendab suuremat maksukoormust, ei aita Eesti peresid, vaid teeb kalleid kingitusi neile, kes pole selliseid kingitusi kunagi soovinud.

Julgeolek on konkreetne vastutus. Kaitsevägi ja siseturvalisus, vabatahtlikud ja reservteenistus. Sotsiaaldemokraadid on selles vastutuses seisnud kindlal positsioonil. Tugi ja tellimused Eesti kaitsetööstusele, Ukraina järjepidev sõjaline toetamine, pidev selge positsioon Venemaa agressiooni osas. 

Me ei jäänud ootama. Mäletate, juba eelmise aasta septembris, esimestena, otsustas sotsiaaldemokraatide juhatus tõsta Eesti kaitsekulud 5% tasemele, tuginedes Kaitseväe juhataja nõuandele. Samas on meil veendumus, et riigikaitse ei tohi muutuda ebaõiglaseks koormaks Eesti peredele. Seepärast peavad suurema panuse andma ka need, kellel on selleks rohkem võimalusi. 

Kuid Eesti riigi kaitsmine ei hõlma üksnes sõjalist riigikaitset. Riigi kaitseks peavad valmis olema kõik riigiasutused ja kogu ühiskond. Selleks, et Kaitsevägi saaks täita oma eesmärki, peavad ka Politsei- ja Päästeamet olema tugevad.

Siseministrina ma ei oodanud, vaid tegutsesin. Algatasin droonimüüri rajamise Euroopa idapiirile, koos partneritega Poolast Norrani. Selle esimene etapp saab Eestis lähiaastatel valmis. Otsustasime luua kaks uut reservpataljoni, kes vajadusel toetavad politseid rände- ja provokatsioonikriiside lahendamisel. Tugevdasime piirivalvet nii rajatiste kui relvastuse osas.

Rindejoon püsib vaid kindlal tagalal. Meie eestvedamisel valmis elanikkonnakaitse plaan, mis ulatub varjumiskohtadest iga inimese teadmisteni, mida kriisis teha. Selle seadustamine on täna Riigikogu menetluses. Toetasime vabatahtlikke. Nii ehitasime me ligi kolm aastat järjest Eestit, mis on valmis, mitte hirmul.

Peagi algav NATO tippkohtumine Haagis on Eesti jaoks kriitiliselt tähtis. Seal selgub, kas meil õnnestus ehitada koalitsioon mitte ainult NATO kaitsekulude suuremahuliseks tõstmiseks, vaid ka kokku leppida selle kiires rakendamises. Need on Eesti jaoks eluliselt tähtsad küsimused. 

Minu hea kolleegi, Briti Tööpartei esimehe Keir Starmeri poolt juhitud Suurbritannia valitsus teatas äsja oma plaanist sõjaväe suuremahuliseks arendamiseks. Eesti ühe peamise liitlase otsustavad sammud suurendavad ka Balti regiooni julgeolekut. 

Head kaasmaalased, sotsiaaldemokraadid on Tallinnas tõestanud, et teistmoodi on võimalik. Oleme teinud palju: linna tööd ümber korraldades hoidnud kokku kümneid miljoneid eurosid. Tallinna varjumiskohad on eeskujuks riigile. Planeeringuprotsess on kiirem, see toetab ettevõtteid aga teeb inimeste jaoks ka kodud odavamaks. Peagi pääseb palju rohkem lapsi trennidesse, kui meie algatus treeningute raha kahekordistada saab volikogult heakskiidu.

Tallinna valimiste põhiküsimus saab olema kas Jevgeni Ossinovski või Mihhail Kõlvart. Kas ausalt või korruptsioon. Kas edasiminek või tagurlus. Kas pered ja eakad või omade jopede huvid. Partei ellujäämise nimel on Keskerakond valinud taaskord rahvustepõhise vastandumise tee. See ei lõhu ainult Tallinna, vaid kogu Eesti ühtsust. Me ei lase taas pealinna juhtima erakonda, kellele võim on tähtsam kui tallinlased, kes jagab ameteid, mitte vastutust.

Sotsiaaldemokraadid juhivad omavalitsusi saartest Setomaani, Narvast Mulgimaani. Seekord läheme valimistele rohkemates kohtades oma nimekirjadega. Need pole lihtsalt valimised. See on ka ühine püüdlus parema Eesti nimel. 

Just sellise Eesti nimel nagu seda teeb Jana Ristimets Pärnus, kes koolitab ja toetab inimesi Punases Ristis. Nagu Maido Nõlvak Rakvere vallas, kes aitab kogukondadel muutuda vastupidavamaks. Nagu Jarno Laur, kes jagab usku inimestesse ja toob välja nende teotahte. Või Anneli Pärlin, kes näitas Keilas, et ka teisiti saab – et muutused on võimalikud, kui inimestesse uskuda.

Nendel valimistel ei paranda me vaid linnu ja valdu – me taastame inimeste usalduse oma riigi vastu. Meie jaoks igaüks loeb. Kedagi ei jäeta maha. Ja kui me tegutseme koos, siis sünnib sellest ühisest pingutusest usaldus ja tegelik muutus.

Eesti uut lugu ei otsustata Toompeal. See kirjutatakse valmis meie rõõmudest ja kaotustest, meie ootustest ja lootustest. Selle autoriteks oleme me kõik, kes siin riigis elame – sõltumata rahvusest, nahavärvist, veendumustest või päritolust. 

Iga samm kodukoha heaks viib meid lähemale Eestile, kus keegi ei jää kõrvale. Töötame selle nimel, et sügisel algav muutus saaks 2027. aasta Riigikogu valimiste järel Eesti uueks suunaks.

Ma usun, et muutus, mida me vajame, on tulemas. Jah, see saab olema raske, aga see on võimalik – sest ma olen seda kogenud. Olen näinud, kuidas väikeste sammudega sünnivad suured muutused: kui rohkem lapsi saab ligipääsu huviharidusele, kui pered leiavad ka maapiirkonnas kodulähedase tasuva töö ja koolikoha, kui poliitilised konkurendid suudavad koostööd teha, valitseda mitte erakondlikes, vaid inimeste paremates huvides. 

Olen näinud, millise õhinaga lähevad noored esimest korda valimiskastide juurde, kui usuvad, et neist midagi sõltub. Olen näinud ettevõtjaid, kes panustavad, et kogukonnal läheks hästi. Olen ohvitserina näinud võitluskaaslasi, kes vaatamata raskustele teenivad edasi. Olen näinud inimesi, kes aitavad hätta jäänud ligimest ka siis, kui endal on raske.

Eesti riik on tugev vaid siis, kui hoiame kokku. Kui igaüks loeb ja keegi ei jää kõrvale. See on võimalik vaid siis, kui võitjaid on järjest enam ja kaotajaid järjest vähem, mitte vastupidi. Kui igal Eesti perel säilib lootus, et lastel on võimalus paremaks eluks. Et õiglus, hoolivus, koostöö ja usaldus ei ole nõrkuse märgid, vaid tugeva riigi ja ühiskonna alustalad. 

Elagu Eesti!