Loe täispikkuses Jevgeni Ossinovski kõne sotsiaaldemokraatide üldkogul

Head sotsiaaldemokraadid!

Nonii, esimehe aruanne. Sotsidel oli oma ajaloo pikim järjestikune valitsemisperiood. Kolmes erinevas valitsuses ehitasime sotsiaaldemokraatlikumat Eestit ühtekokku 5 aastat. Viimane valitsus oli eriti märgiline, kuna olime esmakordselt osa selgelt vasaktsentristlikust valitsusliidust ning meil õnnestus täita kõik oma olulisemad valimislubadused enamikes poliitikavaldkondades. Nii jõulist edasiminekut kultuuri-, tervise-, hariduse-, aga ka siseturvalisuse ja paljudes muudes eluvaldkondades pole olnud aastaid. Valija tänas meid selle eest, aga andis meile kolmandiku võrra vähem kohti riigikogus, mille tulemusena oleme täna parlamendi väikseim fraktsioon ja sellisena opositsioonis. Tänan tähelepanu eest.

Või tahate pikemalt?

///

Olgu, oleme nende kuude jooksul, mis valimistest on möödunud, kõik mõelnud ühe ja teise nurga alt sellele, miks valimistel kehvasti läks.

Oodake, mis kehvasti. Euroopa Parlamendi valimistel tõi Marina koos meeskonnaga sotsidele esmakordselt aastast 2004 kaks mandaati! Aitäh Marinale ja kõigile, kes sellesse suurepärasesse tulemusse panustasid!

Ja nüüd tagasi sotsiaaldemokraatlikult melanhoolse mõtiskluse juurde. Miks valimistel kehvasti läks ja mida sellest perioodist õppida, et tulevikus paremini läheks.

[Ajalooline perspektiiv]

Esiteks, asetame seekordse tulemuse ajaloolisse perspektiivi. Need olid kaheksandad Riigikogu valimised 1992. aastast ning sotsid said 10 kohta riigikogus.

 

1992   44,5 tuhat    9,7%      12 kohta

1995   32,3 tuhat    5,9 %       6 kohta

1999   73,6 tuhat    15,2 %    17 kohta

2003   34,3 tuhat      7,0%       6 kohta

2007    58,3 tuhat    10,6%    10 kohta

2011    98,3 tuhat    17,1%     19 kohta

2015     87,1 tuhat    15,2 %   15 kohta

2019     55,1 tuhat     9,8 %    10 kohta

 

Sellest reast paistab silma selge seaduspära – kõigil kordadel, kui sotsid on läinud valimistele valitsusparteina (1995, 2015, 2019)  on eelmise korraga võrreldes hääli kaotatud. Muide kõige madalam oli meie häältesaak (32,3 tuhat) sel ainsal korral, kui me läksime valimistele peaministriparteina (1995). Kõige enam on hääli ja kohti  juurde võidetud 1999. aastal (11 kohta), millele eelnes 4 aastat opositsioonis olemist, ja 2011. aastal (9 kohta), millele eelnes 2 aastat opositsioonis olemist.

Ma küll kuidagi ei taha sellest järeldada, et meie parteile tähendab valitsuses olek alati ja paratamatult valimiskaotust. Veel vähem tahan ma aga lihtsalt ennustada meile suurt edu 2023. aasta parlamendivalimistel, kui me selles valitsemisperioodis opositsiooni jääme. Ehkki see hüpotees näib kaunis tõepärane, vaadates, kuidas valitsuse elevant portselanipoes laamendab.

Oma seekordse tulemusega – 10 kohta -, oleme me samal tasemel, kui olime 2007. aastal, aga siis eelnes sellele mitte 5 aastat valitsuses olemist, vaid hoopis 4 aastat opositsiooni, mille tulemusena suudeti tookord juurde võita 4 parlamendikohta ehk tõusta kuuelt kümnele.

Analüüsida tuleks, mis just sotsidele on valitsuses olemine tähendanud alati populaarsuse langust, s.t mida just meie oleme valitsusse minekuga, seal tegutsemisega ning selle kommunikeerimisega valesti teinud.

[Kolm asja]

Olles valimistele järgnenud kuudel sellele põhjalikult mõelnud, tooksin välja mõned momendid. Kindlasti mõjutas meie valimistulemust vahetult enne valimisi lahvatanud Raineri plagiaadiskandaal ja natuke kaugemale vaadates Eesti 200 teke, aga kuna neis küsimustes ei olnud meil endil suurt midagi teha, kui olukorra muutumine teadmiseks võtta, siis sellest pole pikemalt mõtet täna rääkida.

Küll aga nimetaksin kolm teemaderingi, mis vajavad lahti rääkimist ning õigete järelduste tegemist tulevikuks.

[Tervisepoliitika]

Lühidalt ja vabandage tagasihoidlikkuse eest, selle erakonna kõige suurem viga oli see, et tema esimees oli Eesti ajaloo parim sotsiaalminister. Ja kindlasti mitte sellepärast, et ma Eikist, Marjust, Helmenist ja Riinast sisuliselt parem valdkonna asjatundja oleksin. Kindlasti ei ole.

Olin erakonna esimees ja see andis mulle vajaliku jõuõla valitsusliidus, et teravaid, aga hädavajalikke sotsiaalpoliitika muudatusi läbi viia.

Hambaravihüvitis kõigile, retseptiravimisoodustus kuni 90 protsendi ulatuses kõrgema ravimivajadusega patsientidele, käsimüügiravimite infolehtede tõlge vene ja inglise keelde, tüdrukute tasuta vaktsineerimine emakakaelavähi vastu, uue ambitsioonika HIV-strateegia vastu võtmine ja rahaga katmine, töötavate inimeste tasuta koolitusvõimaluste loomine Töötukassas, suitsupakkide silma alt ära panemine, kahe suure haigla (Viljandi ja Ida-Viru) ehituse rahastamine, maailmas ainulaadse geeniprojekti käivitamine. Need on mõned pisiasjad, mis tehtud said.

Olulisim on kahtlemata tervishoiu rahastamise reform, mille tulemusena suureneb järk-järgult täiendava riigieelarvelise eraldise kaudu Haigekassa rahastamine, mida kasutatakse peamiselt järjekordade lühendamiseks eriarstide juurde. Ja ehkki esmaseid tulemusi erialati hakkas lisaraha kohe andma, ei ole patsient seda tervikuna veel muidugi tundnud. Head viljad valmivad kaua.

Viimaks muidugi alkohol. Kujutage järgmist olukorda. Sa oled nimetatud terviseministriks ning andnud ametivande sõnadega „olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees“. Saabud seejärel Sotsiaalministeeriumisse ning, hinnates oma haldusala vaatevinklist Eesti olukorda, saab sulle ruttu selgeks, et meie kehvade tervisenäitajate (näiteks EL keskmisest kõrgem suremus südameveresoonkonna haigustesse või kõrge enesetappude tase) üheks olulisimaks riskiteguriks on kõrge alkoholitarbimine.

Ja siis on sul laual poliitikapakett, mis on tõenduspõhiselt koostatud arvestades teiste riikide parimaid praktikaid. Kui sa tahad ühiskonnas alkoholikahjusid vähendada, ei saa tegeleda ainult nendega, kes poe taga Taurust plastpudelist joovad. Selleks tuleb rakendada terviklikku poliitikat, et langeks kogutarbimine.

Tõhus alkoholipoliitika hõlmab neljaosalist tervikut — hind, reklaam, müügitingimused ja ravi. Ega mina ei olnud esimene minister, kellele spetsialistid selle paketi lauale panid. Enne mind surfas sellest ametist läbi hulk inimesi, kes panid need asjad tuimalt sahtlisse tolmu koguma. Nad ei teinud seda juhuslikult, iga minister teab, et alkoholi- ja ravimitööstus on kõige jõhkramad lobigrupid.

Ja valik oli, kas võtta ette asi, mis on tõenduspõhiselt hädavajalik, või vilistada ametivandele ja tegeleda populaarsete asjakestega. Eks minu puhul seda küsimust ju tegelikult ei olnud. Ma olen poliitikas selleks, et teha suuri asju. Asju, mida kardetakse ette võtta, sest äkki saab kelleltki sõimata. Eriti asju, mis on vajalikud, aga mille vastu on ühiskonna tugevaimad rahahuvid. Just seda ma teile neli aastat tagasi siin ka lubasin.

Tarmo Noop saab palgata PR-büroo, kelle tubli töö tulemusena saame ajalehes lugeda, et Eesti tegelik probleem on selles, et õlut juuakse meil liiga vähe. Ent eakas ema, kellele alkohoolikust poeb pensionipäeval peksa annab, et viinaraha saada, ajalehte ei kirjuta. Aga keegi peab ju tema eest seisma!

Ma olen alati mõelnud oma tööd tehes, millised on need asjad, kus mina saan anda lisandväärtust, teha ära midagi, mida on vaja teha, aga teised ei oska või ei suuda.

Tegime ära. Aasta tagasi rakendusid alkoholi reklaamipiirangud ja nädal tagasi jõustusid ka väljapaneku piirangud, mille tõttu ei pea me oma igapäevaostude tegemisel enam alkoholiga kokku puutuma. Muidugi näeme selle poliitika positiivseid tulemusi rahva tervisele mitte ühe ega kahe aastaga, vaid 5, mõnel juhul 10 aasta pärast. Tõeliselt maitsvad viljad valmivad tõeliselt kaua. Aga hinnanguid annab demokraatlik poliitika kohe.

Konkurentide oskusliku propaganda tulemusena hakati alkoholipoliitika tõttu meid brändima käskude-keeldude parteiks. Ja paraku ei piisanud meie kinnitustest, et ainuke keeld on teha ahvatlevat alkoholireklaami. Juua võite, head kaaskodanikud, ka edaspidi nii palju, kui süda lustib ja kannatab.

Ei tervishoiu rahastamise kasvu ega alkoholipoliitikat ei oleks tulnud, kui ma ei oleks olnud esimees. Ütlen seda täie veendumusega.

Ja kahjuks erakonna toetuse arvel. Ja see on väga oluline õppetund.

Oli lootus, et kui päriselt hakkame sotsiaalseid probleeme lahendama, siis inimesed näevad. Aga probleeme on nii palju ja nende lahendamine nii aeganõudev.

Naljaga pooleks öeldes peaksime parteikontori seinale graveerima lause: Ei luba oma esimeest sotsiaalministeeriumisse! Kui kellelgi peaks kunagi selline kiusatus tekkima, helistage mulle, ma tulen seisan uksel ees.

[Maksud ja muudatuste üleküllus]

Teiseks tuleb rääkida 2016. aasta valitsuse käivitumisega seotud strateegilisest veast. Me tahtsime oluliselt vähendada madalama sissetulekutega inimeste maksukoormust, et siluda suurt sissetulekute ebavõrdsust ja muuta meie maksusüsteemi progressiivsemaks. Suutsime küll kokku leppida Eesti ajaloo suurimas maksureformis, mis tõstis tulumaksuvaba miinimumi 500 eurole, ent eelarvele oli see kallis lõbu.

Meie ettepanek katteallikaks oli lihtne – tõstame paar protsenti üldist tulumaksumäära (näiteks 22 protsendile) ja ongi korras. Tulumaksusüsteemi suuremat progressiivsust rahastame sellisel juhul süsteemi enda sees.

IRLile see ettepanek paraku ei sobinud, kuna nad kartsid, et Reformierakond sööb nad ära tulumaksumäära pärast. Selle asemel pidime siis mõne päevaga leidma alternatiivsed katteallikad. Tulemuseks oli viis maksutõusu — alkoholiaktsiis, gaasiaktsiis, limonaadimaks, automaks, pakendiaktsiis.

Mõtlesime, kuidas küll IRL arvab, et see kuidagi vähem rünnatav on, kui tulumaksumäära tõstmine. Aga olgu peale, rahandusminister on nende erakonnast, las siis seletab.

Seletasid siis nii, et järgmiseks suveks oli Sestri lips läbi ja ka tollaseid kokkuleppeid teinud Tsahkna oma. Aga loomulikult mõjutas see ka meid. Ühelt poolt üldine valitsuse maine langus kandus üle ka meile.

Teiselt poolt püüdsin esimestel kuudel valitsuse ühist kokkulepet kaitsta, seda nii alkoholiaktsiisi kui mitme teise maksutõusu küsimuses. No ja muidugi läksime õlleaktsiisi tõstmisega liialt hoogu, kui sellist kiirkorras katteallika otsingut poleks olnud, oleksime seda viga vältinud.

[Suhtumine muutusesse]

Aga sellest näitest koorub välja ka laiem tõde, mida peaksime kindlasti järgmistel kordadel silmas pidama. Kui mäletate, eelnes 2016. aasta valitsuse vahetusele suhteliselt piinarikas Rõivase valitsuse aeg, mil valitsus suurt midagi ei teinud, räägiti peenhäälestusest ja stagnatsioonist, oluliste otsuste edasi lükkamisest. Uus valitsus tegelikult vastas laiale avalikule ootusele hakata lõpuks midagi tegema.

Ja hakkasimegi tegema. Tervishoius ja põllumajanduses ja hariduses ja rahanduses ja regionaalhalduses ja sisejulgeolekus. Pea igas valdkonnas ikka, saja päeva plaan oli nii jõhkralt ambitsioonikas, et me sisuliselt kõiki reformiplaane läbi töötada oli inimlikult võimatu.

Paar kuud läks mööda ja inimesed, kes alles nõudsid seisakumurdmist, hakkasid küsima, miks seda seisakut nii kiiresti ja nii palju murtakse. Polnud ju vanal süsteemil viga midagi. Teisisõnu, olen õppinud, et inimestel (ja ajakirjanikel, kes poliitikat vahendavad) on üsna piiratud võime mõtestatult absorbeerida poliitilisi muutusi. Kui teed liiga kiiresti liiga palju, tekitad inimestes ebakindlust, mitte positiivset muutusteõhinat.

Küsisin ühelt Eesti tippametnikult, kes oli lähedalt näinud paljusid valitsusi, mille poolest erines meie valitsus varasematest Reformierakonna juhitud valitsustest. Ja vastus oli väga täpne — Reformierakond tegi valitsemisperioodi jooksul üks-kaks nähtavat reformi ja ülejäänud ajal tegeles riigimasina rutiinse käigus hoidmisega; teie võtsite sihiks viia läbi enam kui kümme reformi kahe aasta jooksul.

Tulemusena ei jäänud meil piisavalt aega, et poliitikaid erakonnas läbi arutada, mis on ju esmane ühiskonnaga sidustamise kanal, ega ka avalikult piisavalt veenvalt kaitsta. Paradoksaalse tulemusena viimase 15 aasta kõige ambitsioonikama valitsusliidu kõik parteid kaotasid valimistel toetust.

Seega, õppetund tulevikuks. Teeme oluliselt vähem, aga suudame seda paremini ühiskonnale selgitada.

[Reinsalu kanad]

Meie valija on vähem tundlik selles osas, mitu eurot lubatud toetuse tõusust me teoks teeme. Sotsiaalmajanduslikes küsimustes on kompromisside tegemine igati kohane. Ent väärtuseliselt märgilistes küsimustes ei saa olla pooleldi väärtuste eest seisja. Reinsalu umbusaldamisest loobumine (mis iganes põhjendustega) oli viga.

[EKRE taustal]

Ja väärtuste küsimusega tahaksin ka lõpetada. Kui keegi oleks mulle tollal öelnud, et nelja aasta pärast, sõbrad, on elu Eestis objektiivselt palju parem, aga samas on meil kolm korda rohkem neid, kes on pettunud ja vihased ja vehivad kaaskodanike peale rusikaga. Et partei, kes apelleerib kõige madalamatele instinktidele ja hirmudele, kelle toimeemotsiooniks on eliidivastane viha, saab valitsusse. Ma ei oleks seda uskunud. Aga see oli alles 2015. aasta juuni.

Soomes võeti Soini kuukene varem küll juba valitsusse, aga Põlissoomlased olid sellised, noh, nunnud populistid. Siis oktoobris 2015 kukkus Poola. Juunis 2016 oli Brexit, mille tulemusena lasi alles üleeile juba teine konservatiivne peaminister enda ajud kaunile inglise tapeedile. Novembris valiti Trump. Aasta hiljem päästis Macron Euroopa hävingust, aga oleks napilt esimeses voorus välja kukkunud. Saksamaa sai haavata 2017. Itaalia kapituleerus 2018.

Liialdamata on viimase nelja aasta defineerivaks poliitiliseks muutuseks kou Euroopas brutaalse populismi tõus ja ühiskondade oskamatus sellega toime tulla.

Seega, aasta hiljem ei saanud ma enam vaiki olla. Aprillis 2016 Vaba Lava teatrisaalis peetud kõnes esitasin sotsiaaldemokraatliku ideoloogia tänased põhiväärtused seotuna Eestis kujunema hakanud poliitilise olukorraga. Juhtisin avalikkuse tähelepanu ohtudele, mis ähvardavad meie ühiskonda seoses brutaalse populismi pealetungiga.

 

Ma ei teinud seda soovist EKRE-le poliittehnoloogiliselt vastanduda, vaid vajadusest joonistada selgelt välja sotside väärtuspõhine vundament, millest meie erakond ei tagane. Selle kõne eesmärk ei olnud esitada EKRE-le kutset valimisduellile, vaid veenda ühiskondlikult tundlikku avalikkust, sealhulgas ajakirjanikke ja teisi poliitikuid, et ohtlike autoritaarsete tendentside vastu peab kogu ühiskond kohe tööle hakkama. Hiljem on hilja.

 

Tollal arvati valdavalt, et ma liialdan, et Eestis ikka päris nii ei lähe. Täna, vaadates, millist kahju tänane valitsus Eestile igapäevaselt nii sisemiselt kui väliselt teeb, võin öelda, et mul oli õigus. Ja ehkki esimene lahing vabaduse kaitsel on kaotatud, on see sõda niivõrd oluline, et seda me riigi ja rahvana kaotada ei tohi.

 

Küll märkisin tolles kõnes meie ilmavaate väärtuselise kontuuri. Meie maailmavaate nurgakiviks on demokraatia käsitlemine valitsemisviisina, kus vähemuste õigused on austatud ja kaitstud. Liberaalse demokraatia ründamine ja eitamine EKRE juhtide poolt tähendab demokraatia käsitlemist enamuse lihtsakoelise võimuna vähemuse üle, kus ollakse valmis panema vähemuste õiguste olemasolu koguni rahvahääletusele ning püütakse igal hetkel endale populaarsust koguda hirmu ning vaenu külvamisega erinevate elanikkonna gruppide suhtes.

 

Ajaloost teame, et soov kogu rahva nimel rääkida ja ainult ennast rahvaks pidades teisitimõtlejaid ning üldse teistsuguseid rahva hulgast välja arvata, tähendab otseteed totalitarismi. Ja teame, et see ei käi tihti hetkega, vaid justnimelt samm-sammult vabaduste loovutamisega. Protsessiga, mida Eero Epner on tabavalt nimetanud kurjuse normaliseerumiseks.

 

Just seepärast kutsusin enne viimaseid valimisi teiste erakondade liidreid üles keeldumisele valitsuskoostööst EKRE juhtidega. Algul seda vajadust eitati, aga kui EKRE juhtide avaldused ja rünnakud igas suunas olid läinud lausa pööraseks, olid ka reformierakonna ja keskerakonna liidrid sunnitud teatama, et nad ei pea valitsuskoostööd EKRE-ga võimalikuks. Tänaseks on keskerakond oma sõnu söönud ning nüüd, kui EKRE on pärast valimisi jõudnud valitsusse ning saanud rääkimise asemel ka reaalselt tegusid tegema hakata, avanevad üha rohkemate inimeste silmad selles suhtes, mille eest sotsiaaldemokraadid juba kaks ja pool aastat tagasi hoiatasid. Enam ma ei peagi igas kõnes hoiatama, mida EKRE võimule saamine kaasa toob. Nüüd saab igal õhtul selles uudiste vahendusel veenduda.

 

Nagu Eiki Nestor ütles, valimiste põhiküsimus sai sel korral kõigile selgeks nädal pärast valimisi. Ja see oli tegelikult see küsimus, mille sõnastas Jevgeni Ossinovski 29. septembril 2018 sotside volikogul Pärnus — sotsiaalmajanduslikes küsimustes lepivad erakonnad kokku, seda me kõik oskame; aga väärtuste küsimustes ei ole kompromissidele kohta. „Nende valimiste põhiküsimus on, kas siiani Eesti edu taganud ühiskonnamudel, mis põhineb demokraatial, solidaarsusel ja õigusel, jääb püsima.“

On arvatud, et meie vastandumine EKRE-ga on meile kahju toonud. Mingit kunstlikku  poliittehnoloogilist vastandumist pole olnud ega ole, lihtsalt meie ja EKRE juhtide väärtusmaailm ning käitumise eetilised printsiibid on objektiivselt vastandlikud ning mida selgemini sellest meie liikmed ja meie toetajad endale aru annavad, seda parem. Sotsioloog Tõnis Saarts on sõnastanud EKRE liidrite soovi asendada senise liberaalsetel väärtustel põhineva Eesti uue, idaeuroopaliku demokraatiamudeli ja ülirahvuskonservatiivse väärtussüsteemiga. Nende eeskujudeks on teatavasti tänased Ungari ja Poola valitsejad. Sellise väärtuspildi propageerimine on EKRE demokraatlik õigus. Ja meie demokraatlik õigus on teatada, et meie eeskujuks on Põhjala riigid, mis on rajatud solidaarsusel ja vabadusel. Et me ei soovi ühiskonda, kus iga teisitimõtleja, nõrgem või ükskõik mis mõttes teistsugune tunneb end alandatuna. Väärtusküsimuses ei ole leplikku keskteed — ei saa olla pooleldi tagakiusatud.

///

Tõesti arutasime siis erakonnas ja ka teiste erakondadega, kas peaks EKRE küsimust avalikult käsitlema, andes neile sellega tribüüni. Või peaks püüdma nende olemasolu maha vaikida. Ütlesin, et ei tea ühtegi näidet maailmas, kus seda tüüpi partei surnuks oleks õnnestunud ignoreerida. Brutaalne populism on laiem kui mõni värvikas alfa-isane.

Arvasin, et inimesed peavad võimalikult kiiresti ära nägema, mis kamp see selline on. Ühiskond peab selle kleepja olluse läbi seedima ning mida kiiremini, seda parem. Olen ka täna veendunud, et see oli õige otsus.

///

Sellele vihkamisele tuli vastu astuda. Küllap ma suhtun neisse küsimustesse suurema tundlikkusega, kuna olen pidanud Eestis omaks saama. Ja tean, kui kiiresti võib omast taas võõras saada.

Vaadake praegugi, kui kiiresti on need naised, kes ei taha lapsi, vähemuseks muutumas. Vähemuseks, kellele vaadatakse kahtlustavalt otsa. Või nimetatakse otse kahjulikuks elemendiks. Postimehe vahel saab perioodiliselt lugeda verbaalset seemnepurset nimega „Meie Eesti“, mis tuletab igale viljakas eas isendile meelde, mida isamaa talt ootab.

Mis mõttes ei taha sünnitada? Isamaa nimel, hakka sünnitama!

Ega see pole ju juhus, et sünnitusministri ametikoht on loodud Siseministeeriumisse, et näidata, et sekkuda on vaja jõuliselt, mitte „nunnu-nunnutada“, nagu Mart Helme ütleb.

///

Aga hääled? Hiljuti ütles üks erakonna liige selle välja nii otse, kui vähegi saab: oleksime valimistel saanud palju rohkem kohti, kui sotsid oleksid homode asemel tegelenud vaesuse vähendamisega.

Oi, jumal. Esiteks, tegelesimegi vaesuse vähendamisega kordades rohkem kui kooseluseadusega. Teiseks, mis valik see selline üldse on? Kas vaesed või homod? Vaesust tuleb vähendada ja vähemusi tuleb kaitsta.

Kolmandaks, ei oleks saanud rohkem hääli. Soomes ei ole kooseluseaduse küsimust, aga paremäär omab meiega sarnast toetust. Jah, mõned poliitikud said 2015. aastal personaalselt vähem hääli, aga erakond oli tervikuna kaotanud siiski valitsusse minekust need toetajad, kes alati valitsuse suhtes kriitilised on. Ja kes tõenäoliselt ei ole ka väärtuseliselt just kõige avatumad.

Ja viimaks, on asju, mida poliitiliseks peenrahaks ei vahetata. Inimõigused. Inimõiguste kaitse ei ole nišipoliitika, vaid vundament. See vundament, millele vaba Eestit on ehitatud siiani ja tuleb ehitada edasi. Just sellele vundamendile saab kõiksugu nišše välja nikerdada.

Lapsed vajavad uppuvatest paatidest päästmist ka siis, kui selle eest parasjagu ühtegi häält ei anta, ütlesin ma Vaba Lava kõnes. Ja nii lihtsalt ongi. Ja mitte keegi ei veena mind vastupidises. Ja ma loodan, et mitte keegi mitte kunagi ei veena sotsiaaldemokraatlikku erakonda vastupidises.

Ja nüüd, mil inimesed järjest enam mõistavad seda, mille eest me neid hoiatasime, tuleb meil see põhimõttekindlus, mis eelmises turbulentses valitsemisperioodis meid rünnatavaks tegi, oma tugevuseks pöörata.

[Tänamised]

Poliitikas avanevad võimalused ainult üks kord, ütlen ma kõigile, kes kaaluvad ühe või teise valiku vahel. Need võimalused tulevad alati ootamatult, sul on mõni hetk aega otsustada, kas sa seda võimalust kasutad või mitte, ja siis on see läinud. Ja täpselt sellisena ei tule see kunagi tagasi.

On neid poliitikuid, kes pigem ei võta riski, ootavad paremaid aegu. Ja reeglina jäävadki neid ootama. Ja on neid, kes riske trotsides on võtjad. Mina kuulun kindlasti viimaste hulka.

Minult on küsitud, kuidas sa siis sellest esimeheametist läbi tulid. Insulti ei saanud, põhja ei joonud ja pere on koos. Täitsa kenasti.

Tegelikult on see olnud hoomamatult raske aeg inimesele, kellele ma ei tohiks midagi sellist teha. Triinu, sa oled parim!

Meie poeg sündis siis, kui ma olin haridusminister, ja ma alustasin oma eelmist riigikogu kampaaniat Ida-Virumaal, kui Artur oli napilt kuune. Meie tütar sündis päeval, mil Kersti Kaljulaid nimetas mind Ratase valitsuse ministriks. Ehkki ma olen püüdnud jagada ennast töö ja pereelu vahel nii õiglaselt kui võimalik, siis tegelikult ei ole see lihtsalt võimalik. Parteitööd, nagu me ju kõik teame, tehakse õhtuti ja nädalavahetuseti. Seda kõike, nende kõikide aastate jooksul ei ole võimalik ühes kõnes ära kirjeldada. Ja veel vähem välja vabandada kõiki neid kordi, kus ma pidin ja lubasin, aga ei saanud. Seega, lihtsalt ja ilma ühegi täiendava sõnata: AITÄH!

Ja „aitäh“ kõigile teile, kes te olete olnud abiks ja toeks, nii siin saalis kui sellest väljas, nii erakonna kontoris kui ministeeriumis, nii erakonnaliikmed kui muidu kaasamõtlejad ja -elajad.

On olnud au teenida neli aastat esimehena maailma kõige ägedamat riiki. On olnud au juhtida erakonda, mille väärtused on ainsad, mis tagavad sõbraliku, targa ja avatud ühiskonna püsimise; ent mille plaan Eestile on nii pikk, et enamik valijaid meid veel ei leidnud.

Hindame kõike seda olulist, mis tänu meile on Eestis saavutatud; õpime oma vigadest, et neid mitte korrata; ja ehitame sotsiaaldemokraatlikku Eestit julgelt ja enesekindlalt ja uhkusega edasi.

Parafraseerides Barack Obamat, see ei ole punkt, vaid kõigest koma Eesti ehitamise loos.

Ja nõnda ka minu endaga. Jaak Prints on öelnud midagi, mida usun ka enda kohta käivat. Kui talt küsiti, mis on tema edasiviiv jõud: „Kestev rahulolematus iseendaga. Ju ma põlen kõrgema leegiga. Kaua selleks tahti jätkub, on iseasi.“ Nii ongi. Tegin kõik, mis oskasin ja suutsin, sõbrad. Aitäh selle võimaluse ja toetuse eest! Ja nüüd on teiste kord.