Regionaal- ja põllumajandusministeerium pakkus hiljuti välja ühistranspordi rahastuse plaani, mille sisuline sõnum oli ühene ja lihtne: praeguse taseme säilitamiseks tuleb leida riigieelarvest raha juurde ja lisaks tõsta piletite hinda.

Ei midagi üllatavat, suures pildis on kõik mõistetav. Tegelikult on paljud inimesed kiirema ühistranspordi ja parema teenuse eest valmis ka rohkem maksma. Kahetsusväärselt on aga ministeeriumi loetelus pandud praamid taas ühte patta busside, rongide ja lennukitega.

Ühistranspordil on mitmeid tõlgendusi, aga laias laastus on kolm läbivat põhimõtet: liiklus toimub regulaarselt, see on mõeldud üldsusele kasutamiseks ja ühtlasi alternatiiviks isiklikule transpordile. Just viimati mainitu läheb praamiliiklusega suurde vastuollu.

Praamiühenduse puhul ei saa me rääkida kui isikliku transpordi alternatiivist. Eestis on kaks maakonda, Saaremaa ja Hiiumaa, kuhu pääsemiseks peab inimene maksma, sest sinna tasuta “kõrvalteid” ei lähe. Keegi ei kujuta ette, et suursaartele pääsuks tuleb kasutada isiklikku transporti, mis väikesaarte puhul on mõningal määral mõeldav. Nimelt on paljudel väikesaarte elanikel oma paadid ning otseselt riigi või valla abi selles küsimuses kõik ei pruugi vajada.

Suursaarte praamidega seotud väljakutsetele on juhtinud süvitsi tähelepanu hiljuti loodud MTÜ Õiglane Praamiliiklus. Selle MTÜ analüüsid on kõnekad. Lisaks on tähelepanuväärne, et juba praegu on suursaartele praamiga sõitjate omaosalus piletite eest tasumisel suurem kui neil, kes liiguvad busside, rongide ja lennukitega. Bussides moodustab piletitulu kaheksa protsenti, siseriiklikel lennuliinidel 16 protsenti, rongides 38 protsenti ja praamidel 40 protsenti.

Näha on hiilivat plaani võtta taas päevakorda praamipiletite hinnatõusu küsimus. MTÜ Õiglane Praamiliiklus näeb selget vastuolu ühistranspordiseadusega, kus ei ole kirjas tingimusi, mille järgi parvlaevapileti hind arvutatakse. Praegu sõltub pileti hind poliitilisest suvast ning kordagi ei ole analüüsitud, kuidas mõjutab pileti maksumus saarte majandus-, haridus- ja sotsiaalelu.

Olen praamide korraldusliku poolega puutunud igapäevaselt kokku alates 2013. aastast ja saan vaid kinnitada, et mingeid hinnakujunduse aluseid ei ole ja praamipileti hind sõltub poliitilisest tahtest või selle puudumisest.

Praame võib suure soovi korral käsitleda koos busside, rongide ja lennukitega, aga sellisel juhul tuleb alati arvestada, et nende puhul on olemas ka alternatiiv, näiteks isiklik auto või jalgratas, aga parvlaevaliikluse puhul seda ei ole. Sa kas ostad järjekordse praamipileti, mille hind on määratud suvaliselt või jääd emmale kummale poole merd jääteed ootama.

Päris elus on jääteele lootmine muidugi üksnes unistus ning praktikas saari ei aita. Viimati oli jäätee avatud rohkem kui kümme aastat tagasi, elu saartel toimub ka kevadel, suvel ja sügisel, pimedas jääteed kasutada ei saa ning kõik peale sõiduautode peavad ikka võtma ette reisi praamiga.

Mis oleksid päris lahendused?

Esiteks tuleks langetada mittesaarlaste piletihinda 2021. aasta tasemele, kuna sellel oli kõige suurem mõju saarte külastatavusele ja ettevõtlusele.

Teiseks tuleks töötada välja selge hinnastamise alus, et piletihinnad ei sõltuks üksnes poliitikute tunnetest ja arvestaks sellega, et suursaarte vahelised praamisõitjad ei peaks maksma suuremat osa üleveo korraldamisest võrreldes busside, rongide ja lennukitega. Siinjuures ma ei too teemasse sisse liine teenindava osaliselt riigifirma TS Laevade arvestatava suurusega kasumit.

Kolmandaks tuleks hakata käsitlema praamiühendust maanteepikendusena ning läbi selle vaadata teda transpordi korraldamisel eraldi osana, kuna seal puudub isikliku transpordi kasutamise alternatiiv.

Mõistan, et tasuta ülevedu on keeruline tagada, aga nagu saarte elanikud juba aastaid ja MTÜ esindajad sellel aastal ka on väljendanud, hind peaks olema tekkinud läbipaistvatel alustel ja olema õiglane.

Madis Kallas: jäätee ei saa olla saarte jaoks ainus õiglane lahendus