Valukohtadest ja probleemidest Eestis teatavasti puudus ei ole. Neist üks puudutab noori, kelle haridustee katkeb liialt vara. Varakult koolist lahkumine tähendab suuremat riski jääda töötuks, jääda koju oma murede keskele norutama.
Igal aastal lõpetab põhikooli ligi 600 noort, kes enam edasi ei õpi. Lisaks katkestab esimesel aastal oma õpingud kesk- ja kutsehariduses veel pea sama suur hulk noori. Selle tulemuseks on olukord, kus iga viies noor on ilma keskhariduseta või ei oma mingit kutset. On päevselge, et paljude selliste noorte tulevikuväljavaated on kesised.
Selleks, et vähendada madala haridustaseme ja ilma oskusteta noorte osakaalu astub juba 1. septembril jõusse seadusemuudatus, mis tõstab koolikohustuse ea 18. eluaastani. See tähendab, et noored peavad pärast põhihariduse omandamist jätkama õpinguid kas gümnaasiumis või kutseõppes kuni täisealiseks saamiseni. Seni kehtis õppimiskohustus põhihariduse lõpuni või 17. eluaastani.
Haridusseaduse uued sätted puudutavad otseselt kõiki tänavu üheksandatesse klassi astujaid, kes lõpetavad põhikooli 2026. aasta kevadel. Õppimiskohustuse pikendamine teenib meie laste huvisid, nende paremat tulevikku. Üheksa klassi haridust pole kaugeltki piisav selleks, et saada elus kenasti hakkama. Tänapäeva tööturul pakutakse üha vähem töid, mida saab ilma hariduseta teha.
Keerukas olukord
Varakult koolist väljakukkumine seab noored varem või hiljem keerukasse olukorda. Madala haridustasemega noorte seas on märksa rohkem töötust, samuti puutuvad nad enam kokku majandusliku kitsikuse ja sotsiaalprobleemidega. Neil on sagedamini muresid tervisega, eriti katkiste hammastega. Siin ei saa unustada ka noorte inimeste vaimset ja sotsiaalset arengut – kui koolitee katkeb 15- või 16-aastaselt, siis nõuab see sootuks teistlaadi otsuste langetamist. 16-aastane on sageli veel ebaküps iseseisvate otsuste tegemiseks, aga kooli turvavõrgust välja langedes peab ta hakkama neid tegema. Pikem koolitee aitab seda nõiaringi katkestada ja eluks vajaliku stardiplatvormi kõrgemale nihutada. See tagab turvalise keskkonna, kus kujunevad sotsiaalsed oskused ja eluks vajalik baas.
Üldjuhul ei pruugi «sunnid, käsud ja keelud» alati tuua parimaid tulemusi. Koolihariduse puhul on olukord eriline. Väga paljud, kes on teismelisena raskustega kohtudes koolist lahkunud, kahetsevad seda sammu hiljem. Sund võib osutuda päästvaks ukseks, mida tagantjärele hinnatakse. Eks enamik mäleta meist teatud koolietappe keerulise ajana või siis mõningaid õppeaineid ebameeldiva ja raske kohustusena. Samas ollakse reeglina aastaid hiljem tänulikud, et neid siiski sunniti ja kohustati koolis käima. Ja mõnikord võib lahenduseks olla ka kaugõpe.
Seega aitab kohustusliku kooliea tõstmine koos huvitavamate õppekavade ja paindlikumate kutseõppevõimalustega murda negatiivseid suundumusi. Paindlikkus ja igakülgne tugi lastele peavad siin käima käsikäes. Näiteks tuleb noortele tippsportlastele veelgi enam pakkuda paralleelselt treeningutega kohandatud gümnaasiumiharidust.
Vähem oluline ei ole selle pöörde puhul haridusliku ebavõrdsuse murdmine. Suurema tõenäosusega katkestavad õpinguid need lapsed, kes on pärit madalama haridustasemega peredest. Kui riik sekkub ja nõuab õpingute jätkamist, siis on lihtsam tõrjuda haridusliku kihistumise ja sotsiaalse tõrjutuse mustreid ning vähendada sõltuvust vanemate taustast. Uuringud näitavad, et iga täiendav koolis õpitud aasta lisab tulevasele sissetuleku potentsiaalile keskeltläbi viis protsenti.
Piirkondlik kontekst
Reformi elluviimisel tuleb kindlasti arvestada piirkondliku kontekstiga. Noortel peab olema võrdne võimalus jätkata haridust olenemata sellest, millises Eesti kandis nad elavad. Kutse- ja gümnaasiumihariduses tehtavad muudatused ei tohi süvendada maakondade vahelisi erisusi, vaid peavad tagama kvaliteetsed ja ligipääsetavad valikud kodukoha lähedal. 15–18-aastaste jaoks tuleb lisaks luua koolide juurde soodsa kohatasuga ühiselamuid. See annaks maapiirkondade noortele võimaluse ka siis, kui pere rahalised võimalused või transpordimured koolis käimist ei soodusta.
Lisaks on riigi ülesanne toetada igati ka laste osalemist huvihariduses osalemist, mis arendab nende praktilisi oskusi ja loovust, teeb enesekindlamaks ning hoiab aktiivse ja turvalise tegevuse juures. Hetkel on huvihariduses osalevate 15–18-aastaste noorte osakaal kahetsusväärselt väike. Kui noor kukub välja haridussüsteemist, siis on kaduvväike lootus leida teda huvihariduse ringist või trennist, küll aga suureneb oht, et ta satub riskikäitumise ja õigusrikkumiste teele. Ühiskonnas on paremini kaitstud need noored, kes õpivad ja tegelevad oma harrastustega.
Õppimiskohustuse pikendamine on otsus investeerida meie riigi tulevikku. Selle muudatuse toel peavad vähenema töötus, kuritegevus ja sotsiaalne tõrjutus ning ühiskond tervikuna tugevnema.
MADIS KALLAS ⟩ Kohustus olla vähemalt 18. eluaastani koolipingis kaitseb noori