Enam kui aasta tagune 34 allkirjaga pöördumine ei saanud soovitud vastust – üleriiklikud nutiseadmete kasutamise reeglid jäid välja pakkumata. Mina seevastu leian, et koolidele oleksid toeks keskselt paika pandud üldised reeglid, millest juhinduda.
2024. aasta varasügisel tuli 34 haridustegelast ja lapsevanemat välja avaliku kirjaga, kus nad palusid riigil töötada uueks õppeaastaks välja selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas. Ajendiks oli tõsine mure selle pärast, et paljude laste vaimne ja füüsiline tervis on nutisõltuvuse pärast halvenenud ning toonud kaasa õpiraskused. Mõõdutundetu internetis istumise kaasnäht on küberkiusamine ja sotsiaalsed raskused. Neil noortel, kes elavad paljuski oma elu sotsiaalmeedias, kipub päriselu netis kogetuga segi minema – sellel võivad olla rasked ja ka lausa traagilised tagajärjed neile endile, aga ka teistele.
On hästi teada, et tegu on üleilmse väljakutsega – ega muidu poleks hulk riike läinud sotsiaalmeedia piiramise või keelustamise teed. Kõige radikaalsema sammu on astunud Austraalia, kus peagi jõustub sotsiaalmeedia kasutamise keeld alla 16-aastastele noortele.
Kahtlemata ollakse ka Eesti eri ministeeriumites probleemipuntrast teadlikud. Riigi tasandil on tegeletud sellega, kuidas lapsi internetiohtude eest kaitsta ja arendada teisalt nende digipädevusi, mille roll noorte haridus- ja ka eluteel on kasvamas. Minu hinnangul on tehtud vähe ja oldud liialt alalhoidlikud. Enam kui aasta tagune 34 allkirjaga pöördumine ei saanud soovitud vastust – üleriiklikud nutiseadmete kasutamise reeglid jäid välja pakkumata. Mõni aeg hiljem teatas haridusministeerium, et Eesti koolid peavad ühiselt lapsevanemate ja õpilastega alates 1. septembrist ise kindlaks määrama nutiseadmete kasutamise põhimõtted. See ei ole just kõige tulemuslikum ja tõhusam viis, eriti kui mõelda sellele, et isesuguseid arusaamu leidub nii laste kui ka vanemate seas.
Ministeerium on ikka rõhunud koolide autonoomiale ning Eesti koolimajades ongi kasutusel erinevad tavad ja meetodid. Mina seevastu leian, et koolidele oleksid toeks keskselt paika pandud üldised reeglid, millest juhinduda. Aeg ei oota, sest probleeme sotsiaalmeedia liigse kasutamise ja sellest tingitud mõjuga on vaid lisandunud.
Oktoobris saime meediast lugeda, et Euroopa Liidu tasandil otsitakse viise, kuidas kehtestada sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiirang. Juhtroll on siin Euroopa Komisjoni käes. Valitseb selge arusaam, et laste turvalisuse kaitseks internetis saab rohkem teha ja peabki tegema. Ainsate liikmesriikidena ei olnud nimetatud algatusega valmis kaasa minema Belgia ja Eesti. Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta põhjendas seda väitega, et vanusepiirangu seadmine ei aita probleeme lahendada. Ta tõstis esile tehnoloogia, sealhulgas tehisintellekti positiivsed küljed.
Kuna asi puudutab otseselt laste heaolu ja turvalisust, siis esitasime riigikogus justiitsministrile arupärimise, et tema motiividest paremini aru saada. Muuseas soovime teada, kas minister on tutvunud teadlaste ja ekspertide uuringutega, mis kinnitavad, et noortele on sotsiaalmeedia liigne kasutamine kahjulik. Küsisime ka seda, kas justiits- ja digiministeeriumil on kavas astuda samme, mis aitaksid sotsiaalmeedias viibimise ohtusid vähendada. Loodame, et meil seisab lähiajal koos ministriga ees sisuline debatt. Ikka laste huvidele mõeldes.
Siinkohal on paslik ära märkida, et meie lähiriigid on võtnud laste nutisõltuvuse ohjeldamise terava tähelepanu alla. Näiteks, Taani soovib keelata sotsiaalmeedia kasutamise alla 15-aastastele. Sealse peaministri sõnul “röövivad mobiiltelefonid ja sotsiaalmeedia meie lastelt lapsepõlve”. Lätis on alates septembrist koolides nutitelefonid kuni 6. klassini keelatud. Eestist märksa resoluutsemad ollakse ka Soomes ja Leedus.
Me kindlasti ei ole nutiseadmete täiesti ärakeelamise pooldajad, vaid toetame mõistlikke piiranguid käsikäes nutitarkuste arendamisega. Arvutid ja mobiilid on õppetöös kohati väga vajalikud, lausa asendamatud. Neist saab ammutada uusi teadmisi ja oskuseid, laiendada silmaringi, aga küsimuse all on sotsiaalmeedia pahupool ning meie laste turvalisus ja tulevik.
Senised pehmed lahendused ei ole töötanud ning olukord on läinud vaid hullemaks. Sotsiaalmeedia ränkade ohtude ees noortele, aga tegelikult ka täiskasvanutele, ei tohi pead liiva alla peita. Sotsiaalmeedia ei tohiks olla midagi sellist, mille ümber noorte igapäevaelu tiirleb – edukalt saab ka selleta!
MADIS KALLAS Meie laste reaalsustaju on ohus! Seekord peab minister meid kuulama