Koalitsioon on seadnud eesmärgiks riigi tasandil planeeringumenetlusi kiirendada, ent koalitsioonilepingust ühtegi veenvat lahendust lubaduse katteks kahjuks ei leia, kirjutab Madle Lippus.
Kuigi koalitsioonileppe majanduse peatüki sissejuhatus sedastab mõistlikult, et nõuete vähendamine oluline, siis koalitsioonilepingu konkreetne tegevuspunkt näeb pea ainsa konkreetse tegevusena ette “menetlusaegade lühendamise”. Ilma kontekstita jätab see mulje, et kavatsus on vaid deklaratiivne ning sisulist soovi planeeringute kiirendamisega päriselt tegeleda ei ole.
Tallinn on viimased kaks aastat järjepidevalt tegelenud planeeringumenetluste kiirendamisega, hoides samal aja fookust ka kvaliteetse ruumi planeerimisel. Kuigi stardipunkt oli keeruline, oleme järjepideva töö tulemusel jõudnud konkreetsete tulemusteni ning menetluskiiruse kasvu trend on stabiilselt positiivne. Nii menetlesime 2025. aasta esimeses kvartalis neli korda rohkem planeeringuid kui kaks aastat tagasi 2023. aastal samal ajal.
Menetluste kiirendamine Tallinnas ei ole tähendanud formaalselt tähtaegade lühendamist, vaid sisulist tööd protsessidega. Väidan, et ka riigi tasandil on just protsesside ülevaatamine ning sellest lähtuvad hädavajalikud seadusemuudatused see, mis menetlusi tegelikult võimaldavad kiirendada.
Arusaadavalt tuleb selleks langetada poliitilisel tasandil otsuseid, mis alati ei pruugi olla lihtsad. Aga on üllatav, et deklaratiivselt nii olulise teema puhul ei ole pikkade koalitsioonikõneluste käigus ühtegi sisulise otsuseni jõutud. Näiteks Tallinnas tegime tänavu otsuse, et planeeringuid algatab edaspidi linnavalitsuse asemel linnaplaneerimise amet, mis võimaldab lühendada menetlusaega keskmiselt 700 päeva.
Järgnevalt toon ära kolm olulist asja, mis koalitsioonileppes jäid tähelepanuta.
- Protsessi ülevaatamine planeerimisseaduse tasandil, mille käigus hinnata kõigi praeguste planeeringuetappide osiste põhjendatust. Näiteks: kas valitsusasutusi tuleb ilmtingimata igal etapil uuesti kaasata? Samuti tuleks võimalikult palju vähendada topeltkohustusi või vähemalt luua võimalus neid viia läbi paralleelselt.
- Sotsiaalse infrastruktuuri ehk lasteaedade ja koolide ehitamise vajaduse katmiseks tuleks kokku leppida planeerimisseaduse tasandil ühtne praktika. Praeguseks välja kujunenud seis, et omavalitsused lähenevad asjale väga erinevalt, muudab menetlused põhjendamatult keeruliseks ja aeganõudvaks.
- Planeerimisseadus peaks olema senisest oluliselt konkreetsem võimaluste osas planeeringut mitte algatada, koostamist lõpetada, kui lahenduses ei jõuta kokkuleppele, ja kehtetuks tunnistada, kui lahendus ei vasta kaasaegsetele linnaruumilistele eesmärkidele. See punkt ei pruugi ettevõtjatele intuitiivselt meeldida, kuid menetluste tõhustamiseks ning ressursi mõistlikuks kasutuseks peaks seadus senisest paremini toetama ka perspektiivitute menetluste lõpetamist, et vältida ajakulu vaidlustele.
Planeeringute kvaliteedi jätab koalitsioonileping pea ainuisikuliselt riigiarhitekti vastutada, kes peab tagama tõhusa koostöö maa- ja ruumiameti, kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste vahel. Soovin talle jõudu ja vastupidavust selle keerulise ülesande täitmisel.
Tallinnas oleme pikalt oodanud riigiarhitekti ja suuremat koostööd, ehk õnnestub nüüd koostöös need ülalmainitud punktid lõpuks seadusesse viia ja planeeringumenetlustele mõistlik hoog sisse anda.