Maailmas leiavad aset ootamatult sümpaatsed sündmused. Üheks selliseks pean Sarah Mullally saamist 106. Canterbury peapiiskopiks. See on ajalooline nagu ka imeline. Ime sündis hoolimata globaalse lõuna mõnetisest vastuseisust.
Isegi kui Musta Mandri üks või teine piiskop peab naise peapiiskopi ametisse nimetamist jumalavallatuseks, et mitte öelda -teotuseks, on kuningas Charles III anglikaani kiriku peana Sarah Mullally ametisse nimetanud.
Canterbury peapiiskopi koguduse suurus on 85 miljonit inimest 165 riigis. Ent anglikaani kiriku peapiiskopiga oktoobri toredad uudised ei piirdu.
Kümme päeva pärast anglikaani kiriku naissoost peapiiskopi ametisse asumist kuulutati välja Nobeli rahupreemia laureaat. Selle väärika auhinna ja rahalise preemia sai samuti üks suurepärane naine.
Venezuela demokraatia eest võitlev kartmatu Maria Corina Machado on igati rahupreemia ära teeninud. Ütlen otse, et on üsna ükskõik, kuidas mõne suurriigi tähtsust täis esimene mees end tunneb. Otsus on Oslos välja kuulutatud ja see jääb nii. Aamen.
Oma ameti tõttu jälgin tähelepanelikult, mismoodi arenevad naiste õigused maailmas. Muidugi ka Eestis. Mis Maarjamaad puudutab, siis asjad edenevad, aga visamalt, kui soovin. Igipõlised probleemid niisama nipsust ei kipu kaduma. Ikka see vana küsimus, miks võrdse või võrdväärse töö eest saavad naised märksa madalamat tasu.
Pole mõtet vastu vaielda nagu sellepärast, et Itaalias on naiste tööhõive palju väiksem või sellepärast, et Eurostat ei võta arvesse Eestile olulisi sektoreid.
Rootsis on Eestiga võrreldav ja pisut suuremgi naiste tööhõive ja ikka saavad Rootsi naised meestega pea samaväärset palka. Mis Eurostati ja statistikaameti erinevust puudutab, siis isegi kui lähtuksime ainult meie oma statistikast, on meeste ja naiste palkade erinevus suurem kui Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni naiste õiguste komisjon (CEDAW) omab tegelikult suurt mõjuvõimu. Olles naiste õiguste konventsiooni (CEDAW) järelevalve organ, kohtub meie komisjon korrapäraselt konventsiooni ratifitseerinud riikide esindajatega.
Konventsiooni ratifitseerinud 189 riigil on kohustus esitada meile iga nelja aasta tagant aruanne naiste õiguste kohta ja valitsusdelegatsioonidel lasub kohustus tulla oma aruannet Genfi meie komisjoni ees kaitsma. Eelduseks on, et valitsuste ja parlamentide jõupingutuste tulemusena lõppude lõpuks vabanevad naised diskrimineerimisest.
ÜRO naiste õiguste komisjon pole mingi padjaklubi, mis on nii sõltumatu, et temast ei sõltu midagi. CEDAWi komisjoni tugevus seisneb selles, et meie otsused on riikidele siduvad.
Piltlikult võib ütelda, et 30 aastat tagasi toimunud Pekingi rahvusvaheline naiste kongress oli kui orkaan oma sõnumiga «naiste õigused on inimõigused», aga CEDAW on vääramatu jõud või tsunami, sest veel kord – komisjoni otsused kuuluvad täitmisele. Vastuvaidlemine ei aita, sest CEDAW otsused on legally binding.
Kes tunneb rahvusvahelist õigust, teab hästi, et konventsioon on seaduste hierarhias rahvusriigi seadusest kõrgemal positsioonil. Kui vaja, tuleb seadust kohendada konventsioonile vastavaks. Et aidata riikidel aru saada, mida naiste õiguste konventsioon on ühe või teise artikli all silmas pidanud, töötab ÜRO naiste õiguste komisjon välja regulaarselt konventsiooni tõlgendusi.
Praegu käib töö kahjulike soostereotüüpide kallal. Konventsiooni mõttes tähendab see artiklit 5. Tõlgendus ise kannab järjekorranumbrit 41. Ilmselt võtame koos CEDAW konventsiooni ratifitseerinud riikidega stereotüüpide tõlgenduse vastu järgmisel sügisel.
Pean väga oluliseks meie seni viimast, 40. tõlgendust. See eelmisel aastal elujõu saanud tõlgendus (ingl general recommendation) on pühendatud naiste kaasamisele poliitiliste otsuste langetamisel.
Tõlgendus mõtestab konventsiooni artikleid 1, 2, 4, 7, 8. Ennekõike siiski kahte viimast. Meie komisjoni liikmed, kes me pärineme erinevatest riikidest ja teeme maailma erinevatel mandritel selgitustööd, kasutame selle tõlgenduse kontekstis üheselt arusaadavat terminit «pariteet». Teisisõnu – «pool taevast, pool maast, pool võimust».
Demokraatia olemasolu või selle puudumist näitab üsna selgelt see, kui palju on naisi valitavates organites. Maailma parlamentides on Parlamentidevahelise Liidu (IPU) järgi naisi sellel aastal 27 protsenti.
Eestis on see ivake kõrgem, aga siiski kaugel maas Põhjala naabritest. Või ka Aafrika riigist Rwandast, kus vastav näitaja on 64 protsenti. Kuigi Eesti kohalikel valimistel reklaamiti erinevates foorumites päris jõuliselt «triibulisi nimekirju», on ilmne, et naissoost linnapeade või volikogu esimeeste hulk jääb ka seekord kesiseks.
CEDAW 40. tõlgenduse põhipaatos seisneb ÜRO naiste õiguste komisjoni kindlas usus, et pariteet 50:50 on igasuguste valitavate organite puhul norm. Ehk et mitte lihtsalt «triibulised nimekirjad», vaid lõpptulemus peaks olema naised meestega pooleks. Meie veendumust mööda on eriti tähtis töö noortega. Me tunneme muret noorte naiste pärast.
Et globaalne lõuna (ingl Global South) koosneb ennekõike noortest, siis tervikuna moodustavad alla 30-aastased noored naised veerandi inimkonnast. Parlamendiliikmete hulgas on aga noorte naiste osakaal üle maailma 1,4 protsenti. Tasub mõtiskleda, mitu alla 30-aastast naist on riigikogus.
Omaette probleem on viimasel ajal noorte meeste hulgas populaarne manosfääri-kultus. Maad võttev misogüünia on maakeeli naiste vihkamine. Mürgi vastu peaks aitama vastumürk.
Tehisaru võiks olla naiste õiguste eest seisjate liitlane, aga tõsi on see, mida netiavarustesse sisestad, seda vastu saad.
Praegu 41. tõlgenduse kallal töötades täheldame üleilmset trendi, et soostereotüüpide vastu võideldes on AI pigem stereotüüpe süvendav kui vähendav (abi)mees.
Digimaailmas leidub naisi paika panevat infot kordi enam kui naisi toetavat teavet. Muide, ärgem olgem lapsemeelsed, et unustada neid kümneid miljoneid, mida Andrew Tate oma naiste vastu suunatud sõnumite pealt teenib.
Lõpetuseks tahaksin tsiteerida Eesti Evangeelse Luteri Kiriku ordineeritud preestrit Annely Neamet: «Meil on lootust. Eriti just seetõttu, et tänapäeval on naised endiselt sageli alahinnatud täisväärtuslike inimestena.
Paljud religioonid, maailmavaated ja võimustruktuurid on siiani välistanud naiste täieliku osalemisõiguse maailma elu korraldamises. Ka täna kostab hüüatusi ja küsimusi, kas naistele tuleks midagi lubada, võimaldada või hoopis keelata.
Kasutage kriitilist meelt ja funktsionaalset lugemisoskust. Ärge nõustuge isegi lugupeetud õpetlastega, kui nad nimetavad mõnda inimgruppi vähem väärtuslikuks või süüdistavad neid maailma allakäigus. Neil ei ole õigus – ja kui te rahulikult järele mõtlete, saate sellest aru.»
Nagu öeldud – oktoober on alanud toredate uudistega nii kiriku kui rahu vallas.