Aasta tagasi otsis tervisekassa nõukogu organisatsioonile uut juhatuse esimeest. Üks nõukogu liikmetest, tööandjate keskliidu tegevjuht Hando Sutter ütles mitmes vestluses, et tema soov on leida juht, kes oleks valmis paari aastaga viima tervisekassa eelarve tasakaalu ilma, et sotsiaalmaksust laekuvale peaks lisaraha juurde tooma.

Sutteri visioonist ja ülesandepüstitusest käesoleva aasta 28. augustil tervisekassa nõukogus kinnitatud järgmise nelja aasta eelarve planeerimise põhimõtted lähtuvadki.

Sotsiaalministrist tervisekassa nõukogu esimees Karmen Joller sõnab intervjuudes, et peab rahastusotsuste juures kõige olulisemaks, et patsient saaks vajalikku abi õigel ajal, lisades kõigis esinemistes, et eelarve tasakaalu jõudmine toimub hoides abi kättesaadavust vähemalt praegusel tasemel, ehk isegi abi mahtu suurendades.

Paraku ei näe tervishoiukorralduse ja -ökonoomika eksperdid ega nii avaliku kui ka erasektori tervishoiuasutuste juhid viisi, kuidas oleks võimalik abi kättesaadavuse praegustki taset hoida.

Raviteenuste kättesaadavust hoida ja samal ajal eelarves tuludest vähem teenustele ja ravimitele kasutada on olnud võimalik aegadel, kui Eestis oli kõrge tööhõive ja kiire palgatõus ning töötasudelt makstava sotsiaalmaksu laekumine kasvas aastas enam kui 20 protsenti.

Praegu tervisekassa nõukogu kinnitatud tuluprognoos näeb ette sotsiaalmaksu laekumise kasvu aastati viis protsenti või vähem. Eelarve tasakaalu poole plaanitakse liikuda tervishoiuteenuste kulude kokkuhoiu kaudu.

Efektiivsust peab alati otsima ja motiveerima ja seda on ka kogu haigekassa eksisteerimise ajal tehtud. Teisiti ei oleks meie arstiabi tase ja tulemused sellised, nagu need on Euroopa Liidu riikide keskmisest madalama rahastustaseme juures.

Paraku ei vasta abi kättesaadavus juba aastaid elanike tervisevajadustele ega ootustele ning see viib alla tervisetulemust, mida tervishoiu abil saab mõjutada. See, et vajadustele vastamise parandamise asemel seab nõukogu järgmiste aastate esmaseks eesmärgiks kulude kokkuhoiu, on lühinägelik ning töötab vastu ka laiemale majanduskasvu eesmärgile. Inimeste kehv tervis ja mure lähedaste abi pärast ei aita luua töökohti ega tõsta produktiivsust.

Kas ministri ja tervisekassa nõukogu poolt soovitav kulude kokkuhoid on teostatav ja jätkusuutlik?

Esimest sammu kulude vähendamiseks plaanitakse juba 2026. aastal. Tervishoiuteenustele prognoositakse kasutada 15 miljonit eurot vähem, kui 2026. aasta eelarvet aasta alguses kinnitades kavandati. Mille arvelt sääst tuleb, saab avalikkus ehk välja lugeda tervisekassa aruandest.

2027. aasta peamine kokkuhoid peaks tervisekassa vaates tulema raviasutustele tasutavates tervishoiuteenuste hindades palgakomponendi korrigeerimata jätmisega. Koalitsioonipoliitikud seletavad, et tegemist on 2023. ja 2025. aasta tervishoiutöötajate miinimumpalga kokkuleppe liiga kiire kasvu tasandamisega ning palgatõusu ohjeldamisega, mis aitab suunata tervishoidu jätkusuutlikkuse poole.

Sellist juttu saab rääkida vaid inimene, kes kas ei tea tervishoiu tööjõuturu toimimist ja olukorda või ignoreerib seda teadlikult. Kumbki ei ole julgustav mõte, kui tegemist on otsustajaga, kes mõjutab meile kõigile vajaliku arstiabi saamist.

Eestis on tervishoiutöötajad vähem, kui me vajame. See fakt ei tule kellelegi üllatusena. Eesti tervishoid püsib praegu tänu pensionieas arstide ja õdede töötamisele, arstide järelkasv on väiksem, kui on pensionile minejaid. Õdesid on Eestis juba ajalooliselt olnud suhtarvuna arstide arvu vähem, kui vaja, õdede järelkasvu on aidatud järgi ka koostöös tervishoiukõrgkoolidega haiglates kohapeal toimuva õppega, kuid jätkusuutlikku taset ei ole ikka saavutatud.

Kui töötajaid on vajadusest vähem, siis on töötajal suuremad võimalused oma tööandjat valida ja oma töölepingu tingimusi läbi rääkida. Nii on ka tervishoius. Meil ei määra ministeerium ega tervisekassa nõukogu keskselt, kes palju palka saab. Tervishoiuvaldkonna kollektiivleppes on kokku lepitud tunnitasu miinimummäärad, millest vähem töötajad ei tohiks saada.

Seda miinimumtasu, mitte tegelikke keskmisi töötasusid, kasutab tervisekassa ka tervishoiuteenuste hinnas palgakomponendi arvestuse alusena. Tasutavas hinnas palgakomponendi külmutamine ei külmuta valdkonnas palkasid tervikuna, aga tekitab mitmeid muid mõjusid.

Päriselus on tervishoiutöötajate töötasud kollektiivleppe miinimumist kõrgemad ja liiguvad tööturu dünaamika järgi. Leppe järgi on 2026. aastal üldarsti miinimumtunnitasuks 20,96 eurot, spetsialiseerunud eriarstil 22,81 eurot. Praegu EMO-sse üldarsti tööle otsiv haiglajuht arvestab 1,5 kordselt suurema tasuga, millele tuleb lisa öö- ja nädalavahetuse valvete eest. See on vaid üks näide.

Tervisekassa teenuse hinna palgakomponent ei kata juba aastaid tegelikke töötasusid, osadel erialadel on lõhed suuremad, teistel väiksemad.

Miinimumtunnitasu külmutamine puudutab otse ainult spetsialiseeruvate arst-residendite töötasusid, kes saaksid siis residentuuri tegemise asemel suuremat töötasu üldarstidena perearstikeskustes, EMO-des ja maakonnahaiglates.

Õdesid ja hooldajaid ei leia tervishoiuasutused ja hooldekodud samuti tööle kollektiivleppe miinimumi pakkudes. Avalikud õdede otsimise töökuulutused märgivad tunnitasu alates 13 eurost, leppe miinimum on 12,79 eurot. On ka kuulutusi, mis alustavad 14-eurosest tunnihinnast. Hooldaja miinimum tunnitasu on 8,10 eurot, uusi töötajaid otsitakse pakkudes töökuulutustes 9–11 eurot. Ja ikka on puudus.

Kui asutus vajab töötajat, siis peab ta arvestama tööturuga ja argumendil, et tervisekassa nõukogu otsustas palgakomponendi korrigeerimise üheksa kuud edasi lükata, ei ole töövõtja silmis töökoha valimisel kaalu.

Seni on hinna palgakomponendi ja tegelike töötasude vahet kaetud efektiivsuse otsimise ja tervishoiuasutuse siseste ümberjaotustega. Tervisekassa töötajad teavad seda hästi, nagu teavad nad sedagi, et hinnas palgakomponendi külmutamine üheksaks kuuks on vaid lõhe suurendamine näilisuse ja tegelikkuse vahel, mis suunab arste ja õdesid osaajaliselt osutama tasulisi teenuseid, mille puhul vastuvõtu hinnal ei ole samu piire peal.

Peamiselt tervisekassa lepingu alusel töötavad tervishoiuasutused on juba asunud vaatama, milliseid vajalikke tegevusi kannataks veel edasi lükata ja milliseid neist teenustest vähendada, mida praegu tervisekassa piisavalt või üldse ei rahasta, nagu näiteks mitmete erialade koduvalved.

Meditsiiniuudistele palgateemat kommenteerinud Marja-Liisa Alop, kes juhib üht suurematest peamiselt tasulist abi andvat eratervishoiuasutust Meliva ning ka tööandjate keskliidu seisukohti kujundavat tervishoiu töörühma, samu piiranguid ei näe, öeldes et nende asutus “laiendab oma kliinilist meeskonda järjepidevalt ning värbab igal aastal arste juurde”.  Confido juht Edvard Garder sõnas samas, et “nad on alati valmis rääkima heade arstide ja teiste tervishoiuspetsialistidega, kes tunnevad huvi koostöö vastu.”

Kui ministri eesmärk on rohkem tasulisi teenuseid, siis oleks see aus välja öelda. Tervisekassa pakutava abi mahtu välja öeldud plaanide alusel säilitada ei ole võimalik.

Suuremat efektiivsust tervishoiusüsteemis loodab minister osal erialades e-konsultatsioonide kohustuslikuks tegemisest järgmisel aastal ning tervishoiu ja sotsiaalteenuste paremast integreerimisest. Headele tulemustele viimiseks vajavad mõlemad aluseelduste täitmist. Praegu on probleemid mõlema algatuse eelduste juures.

E-konsultatsioon on end tõestanud väga hea viisina, kuidas perearst saab küsida nõu kitsama eriala arstilt ilma, et inimene peaks eraldi vastuvõtule minema, ning vajadusel saab inimene niimoodi kiiremalt ka eriarsti füüsilise konsultatsiooni. Paraku on meil järjest suurem probleem sellega, et inimene ei saa teha esimest vajalikku sammu ehk pääseda perearsti juurde. Elukoha vahetamise korral ei ole võimalik leida uut perearsti ning probleeme on ka olemasoleva perearstikeskusega kontakti saamisega nii digikanalites kui ka telefoni teel.

Neile inimestele, kes ei saa esmatasandiga kontakti, ei ole abi ka e-konsultatsioonist.

Neil ei jää muud üle, kui pöörduda abi saamiseks otse EMO-sse või kutsuda kiirabi. Mida kättesaamatum on esmatasand, seda rohkem neid inimesi on.

Tervisekassa peamine pingutus peaks olema suunatud inimestele esmatasandi abi kättesaadavaks tegemisele, kuid selles vallas kõnelevad dokumendid eelkõige kaugteenustest ja digilahendustest, mis paraku ei vasta just kehvema tervisega inimeste vajadustele.

Tervishoiu-ja sotsiaalala integratsiooniprojekte esitab sotsiaalministeerium kui efektiivsust tõstvaid algatusi, mis aitavad kulusid kontrolli all hoida. Eelnõude seletuskirjad räägivad rohkem täiendavatest kohustustest ja eelarvesurvest tervisekassale.

Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste parem koostoimimine on hädavajalik, aga üht rahapuuduse all kannatavat valdkonda teise vajadusele mittevastava ressursiga valdkonnaga liites ei sünni mitte sünergiat ja suuremat rahulolu, vaid nii nende pettumus, kes abi vajavad, kui ka nende pettumus, kes abi annavad.

Rehabilitatsiooniteenuste sotsiaalkindlustusametilt tervisekassale üleandmise reformi eesmärgiks öeldakse abi paranemine, seaduseelnõu seletuskiri aga räägib abi vähenemisest, kohati looritatumalt, kohati otsesõnaliselt.

Nii-öelda võitja on rehabilitatsiooniteenuste sellisel kujul tervisekassale üleandmisest sotsiaalministeerium, sest ei pea enam ise iga-aastaselt riigieelarvest lisa taotlema alarahastatud valdkonnale. Edaspidi on see tervisekassa mure, kuidas hakkama saada. Nagu üks poliitik mitu aastat tagasi tervisekassale uute ülesannete lisamise arutelul pragmaatilis-küüniselt ütles: alarahastatud teenustele on tõenäolisem tervisekassa kaudu raha saada. Seal on nagunii nii palju raha puudu, ükskord ikka jõutakse selleni, et saadakse aru, et raha peab juurde andma.

Praegu ei ole me selleni veel jõudnud. Sotsiaalminister viib ellu lühinägelikku visiooni, mis eesmärgistab tervisekassa kulude kokkuhoidu, kuigi tervishoiusüsteemis kulud tegelikkuses kasvavad. Minimaalselt võiks tunnistada, et selline eelarve on silmamoondustrikk, mis mahub piiridesse kättesaadavuse arvelt ja töökoormuste suurendamisega. Kumbki ei ole ühiskondlikult jätkusuutlik ja suurendavad frustratsiooni ja ebaõigluse tunnet.

Järgmine minister saab päranduseks ülesande teha tagasi kaotatud aega rahastamise jätkusuutlike viiside aruteludel, et viia need otsusteni, mis aitavad hoida arstiabi kättesaadavana kõigile vajajatele ning kaitsevad tervishoiutöötajaid läbipõlemise eest.