Ravi tänaval asuvad haiglahooned hakkavad mõne aasta pärast tähistama oma 90. sünnipäeva. Pelgulinna sünnitusmaja saab käesoleval aastal 55-aastaseks. Keskmiselt arvestatakse rahvusvaheliselt haiglahoone elueaks aga 40-60 aastat, millele järgnevalt kas tehakse põhjalik kapitaalremont või rajatakse uus, kaasaegne hoone.
Vanades hoonetes on oma hing. Kõndides üle saja aasta tagasi ehitatud koridorides, võid seda tunda. Nii on Tartu Ülikooli Kliinikumi Puusepa tänava esimestes hoonetes, nii on Toomemäel asuvas Vanas Anatoomikumis ja Tallinnas Seewaldis.
Nii oli ka Helsingi kesklinnas asuvas Maria haiglas, kus arstiteaduskonnas õppimise ajal 1990. aastal õena valveid tegin. Haiglahoone oli ehitatud 1900ndate algusaastatel, meeste sisehaiguste osakond oli sisuliselt saal, kus oli paarkümmend voodit, mis üksteisest vahekardinatega eraldatud ja kaks väikest palatit. Väga romantiline oli seal öövalves olla, tunned ennast nagu filmis, vormiriietus oli vaid mitte-ajastukohane. Praegu tegutsevad selles ajaloolises hoones juba 10 aastat start-up’id. Arstiabi saab uuest, 2009. aastal valminud Haartmani nime kandvast haiglast.
See on loomulik areng. Tervishoid muutub, tehnoloogia muutub, nagu ka nõuded ja nii töötajate kui abi vajavate inimeste ootused abi andmise keskkonnale. Ja saabub piir, kust alates vanu hooneid ei ole enam mõistlik renoveerida, vaid otstarbekam on ehitada uus, mis püüab arvestada ka ettenähtavaid tulevikuvajadusi.
COVID-pandeemia tuletas meelde haiglate vajalikkust nende klassikalisel kujul
Keskmiselt arvestatakse rahvusvaheliselt haiglahoone elueaks 40-60 aastat, millele järgnevalt kas tehakse põhjalik kapitaalremont või rajatakse uus, kaasaegne hoone. Arenenud maades on see tsükkel lühem, 30-40 aastat, arengumaades on hoonete kasutus suuremate rahaliste piirangute tõttu pikem.
Paarkümmend aastat tagasi oli ka visionääre, kes rääkisid tulevikust, kus tervisetehnoloogia areng teeb pea kogu abi kodus antavaks ja väitsid, et tulevikus meil üldse palatitega haiglahooneid peaaegu polegi vaja. COVID-pandeemia paraku tuletas kogu maailmale meelde haiglate vajalikkust nende klassikalisel kujul ning ka seda, et kui kavandada haiglad tavaolukorras töötama pea täisvõimekusel, siis mistahes kriisi tõttu järsult suurenenud ravivajaduse korral ei ole enam võimekust kõigile abi pakkuda.
Eestis tegime esimese põhjaliku haiglate tulevikuvajaduse analüüsi ja nende hetkeolukorra hindamise 25 aastat tagasi. 2000. aasta aprillis avaldati Rootsi konsultatsioonifirmade Scandinavian Care Consultants AB ja SWECO International ühisraport „Estonia Hospital Master Plan 2015“, mis tõi sõnaselgelt välja meie toona 27 aktiivravi andva haigla konsolideerimise vajaduse. Tallinna tervishoiuvõrgu kohta kirjutasid hindajad: „Tallinna keskus on kitsas ja vaatamata suhtelisele väiksusele on Tallinnas palju probleeme liikuvuse ja liiklusummikutega. Tallinna elanikkond on jaotunud laias laastus kolme piirkonda – edelasse, läände ja itta. Kõik haiglad asuvad edela-ja läänepiirkonnas, idapiirkonnas ei ole ühtegi haiglat.“
Hinnang anti ka kõikide hoonete olukorrale ja kasutatavusele. Ravi tänaval asuvate toonase Tallinna Keskhaigla hoonete kohta soovitasid konsultandid: „Pikemas perspektiivis on vajalik Keskhaigla hoonete täielik ümberehitus. Olemasolevaid hooneid saab remondijärgselt kasutada võib-olla veel 10-15 aastat. Lõpuks on siiski vajalik uus hoone. Sel ajal on vaja hinnata ka uut asukohta. Tallinna haiglavõrk ei ole tasakaalus. Kõik hooned asuvad täna linna läänepoolses osas. Ida pool ei ole üldse asutusi. Sellest vaatenurgast on ilmselt parem ehitada uus haiglahoone linna idapoolsesse piirkonda ja viia Keskhaigla sinna üle.“
Senisel otsustega viivitamisel on juba olnud hind
Raportist on möödunud veerand sajandit, Ravi tänaval asuvad haiglahooned hakkavad mõne aasta pärast tähistama oma 90ndat sünnipäeva. Pelgulinna sünnitusmaja saab käesoleval aastal 55-aastaseks. Muidugi on kõikides Ida- ja Lääne-Tallinna Keskhaigla majades tehtud remonditöid, kuid hoonete põhistruktuur seab paratamatult piirangud funktsionaalsetele uuendustele. Lisaks on võrreldes 2000. aastaga oluliselt teravnenud tervishoiutöötajate puudus ning vajadus ööpäevaringse abiandmise võimekuse tagamiseks killustatust vähendada.
Meil ei ole enam aega viivitada. Tallinna haigla asutamine ei ole läbi kaalumata uitmõte. Uute haiglahoonete uude asukohta ehitamise soovitus anti sotsiaalministeeriumile 25 aastat tagasi sõltumatute välisekspertide poolt. Vajadus selle järgi kaoks vaid siis, kui meie rahvaarv Tallinnas ja lähiümbruses oluliselt väheneks. Seda meie plaanides ja prognoosides ju ei ole. Vastupidi, pealinna ja Harjumaa elanike arv on hoopis kasvamas.
Senisel otsustega viivitamisel on juba olnud hind – ehitus on praegu oluliselt kallim, kui see oleks 10 aastat tagasi olnud.
Vale on vastandada investeeringuid inimestesse, teenustesse ja investeeringuid hoonetesse, mõlemat on vaja, need investeeringud on vastastikuses sünergias, üksteist toetavad. Haiglahoonetes ju töötavad ja saavad vajalikku ravi ikka inimesed. On igati mõistetav, et rahapuuduses, konkureerides riigi- ja tervisekassa eelarves sama raha peale kalduvad erinevad osapooled prioritiseerima oma tööga seotud investeeringuid ja tegevusi.
Samuti kiputakse tooma mustvalgeid argumente enda valikute kaitseks ning teiste vastu. Jätkusuutlik lahendus on pidev tasakaalustatud investeerimine nii inimestesse kui hoonetesse, meie oleme mõlemaga ajalises võlas.
On aeg lõpetada vastandamine ja minna edasi tegudega.