Paraku ei paista võitlus vaesuse vastu olevat valitsuse prioriteetide hulgas. See on aga viga. Nii seetõttu, et väiksema vaesusega ühiskond on ühtehoidvam nii väliste kui sisemiste ohtudega silmitsi seistes, kui ka seetõttu, et sihitud programmid suurimas vaesusriskis olevate gruppide abistamiseks pole riigieelarve mahtu arvestades kuigi kulukad.

Järgnevalt loetlen „madalalt rippuvaid vilju“, mis võiksid anda vaesusmäärade vähendamisel selge tulemuse.

Alustada tuleb aga probleemi kaardistamisest. Kõik meediamajad on viimase kahe kuu jooksul laialt tiražeerinud uudist, et läinud aastal suhteline vaesus langes, kuid absoluutne vaesus tõusis. Esmalt tuleb aga seletada, mida õigupoolest need mõisted tähendavad.

Suhteline vaesus mõõdab pigem sissetuleku ebavõrdsust – selles elas eelmisel aastal Eestis 19,4% elanikkonnast ehk ligi 263 000 inimest, kelle ekvivalentnetosissetulekud pereliikme kohta jäid alla 60% mediaanist. Eelmisel aastal oli suhtelise vaesuse piiriks 858 eurot kuus.

See-eest absoluutne vaesuses, mis kasvas eelmisel aastal 2,7%-lt 3,3%-le elanikkonnast, mõõdab, kui suur osa elanikkonnast ei ole võimeline end ära elatama. Mullu koges absoluutset vaesust ligi 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem ning nende leibkonna koosseisu arvestav sissetulek jäi alla arvestusliku elatusmiinimumi ehk 346 euro kuus.

Seega pole üllatav, et mõnedki parempoolsema kallakuga arvamusliidrid ei pea suhteliselt vaesust ülemäära suureks probleemiks, sest see on ju ebavõrdsuse, mitte otsese puuduse all kannatamise mõõdik. Samas absoluutse vaesuse vähendamine võiks olla üldiseks eesmärgiks, mida jagatakse erakonna- ja ilmavaateüleselt.

Kes on aga Eestis vaene? Millised grupid kogesid absoluutset ja suhtelist vaesust eelmisel aastal enim?

Alustame vanuserühmadest: ainus grupp, kelle seas suhteline vaesus oli keskmisest kõrgem, olid inimesed vanuses 65+, nende seas suhtelise vaesuse määr võrdus 33,7%-ga. See-eest absoluutse vaesuse määras suuri vanuselisi erinevusi pole, kuid seal jällegi eristuvad inimesed vanuses 65+ – nende seas oli absoluutse vaesuse määr nullilähedane, sest ka kõige madalam pension tagab absoluutse vaesuse piirist suuremat sissetulekut.

Kui vaadata leibkonnatüüpide otsa, siis selgub, et nii suhtelise kui absoluutse vaesuse riski suurendab ennekõike üksi elamine. Suurim suhtelise vaesuse määr oli üksi elavate vähemalt 65-aastaste seas (62,3%) ning üksikvanematega perede seas (37,9%); suurim absoluutse vaesuse määr üksikvanematega perede seas (11,1%). Sealjuures tasub mainida, et kuigi lasterikaste perede toetamine on olnud paljude erakondade südameasjaks ning neile mõeldud peretoetuste kärpimist võeti pehmelt öeldes jahedalt vastu, siis nii absoluutse kui suhtelise vaesuse määr jäi kolme või enama lapsega paaride seas tunduvalt alla keskmise.

Hõiveseisundi puhul vaatab meile otsa tõdemus, et parim kaitse vaesuse eest on töö. Kui töötute seas elas 51,8% suhtelises vaesuses ja lausa 23,6% absoluutses vaesuses, siis palgatöötajate seas olid vastavad näitajad 7,9% ja 1,1%. Suhtelise vaesuse vaates lisanduvad pensionärid, kellest 40,7% elas suhtelises vaesuses, kuid absoluutne vaesus oli nullilähedane. Omaette huvitav on kõrgendatud suhtelise ja absoluutse vaesuse määr ettevõtjate seas, mida võib vähemalt osaliselt seletada OÜ-tamine.

Need ongi suurimat mainimist väärivad erinevused. Soolises võrdluses erinevused on väikesed, kusjuures kui suhteline vaesus on kõrgem naiste seas, siis absoluutne vaesus hoopis meeste seas. Piirkondlikus vaates eristub suhtelise vaesuse poolest Ida-Virumaa (32,8%), kuid ühegi teise maakonna puhul ei ületanud kõrvalekalle üle-eestilisest näitajast 5%-punkti ning aastaga vahed Harjumaa ja ülejäänud Eesti vahel on pigem kahanenud.

Ülaltoodust saab teha järelduse, et kui soovime vähendada absoluutset vaesust, siis sihikul peaks olema töötuse vähendamine hõive tõstmise läbi ja üksikvanemate toetamine, ning suhtelisele vaesusele tegevust laiendades lisanduvad eakad, eriti need, kes elavad üksi, ning Ida-Virumaa elanikud.

Üldiselt kvalifitseeruvad absoluutses vaesuses elavad inimesed omavalitsuste kaudu pakutavale ja riigi rahastad toimetulekutoetusele. Nagu tõi oma intervjuus ka peaminister välja, suurenebki selle arvestamise üheks aluseks olev toimetulekupiir jaanuarist 20 euro võrra 220 eurole.

Küll aga tasub välja tuua, et viimane toimetulekupiiri tõus jäi 2022. aasta juunikuusse. Kui usaldada statistikaameti tarbijahinnaindeksi kalkulaatorit, siis tarbijahinnad tõusid juunist 2022 kuni novembrini 2025 (viimane kuu, mille kohta on andmeid) 18%. See tähendab, et kui valitsuse sooviks oleks viia toimetulekutoetuse saajatele osutatava abi hinnatõusu arvestava väärtuse pelgalt tagasi 2022. aasta juuni tasemele, oleks toimetulekupiiri tõusuks pidanud olema 20 euro asemel umbes 36 eurot – vahe pea kahekordne.

Arvestades sellega, et valitsuse elluviidav 20-eurone tõus läheb riigieelarvele maksma kõigest 4 miljonit eurot, saanuks tagada kaks korda suurema tõusu veidi vähem kui 10 miljoni euro eest, mis ei paista riigieelarve kulupoole (19,5 miljardit eurot), aga ka konkreetselt heaolu valdkonna (6,2 miljardit eurot) kontekstis olevat kuigi suur summa. Ehk küsimus on kindlasti prioriteetides.

Kui jutt käib üksikvanematest, siis meenub aasta tagune uudis – toona selgus, et 2023. aastal vaesusnäitajad üksikvanemate seas hoopis langesid. Üheks põhjuseks saab pidada toonaste Kaja Kallase juhitud ja sotsiaaldemokraatide osalusel tehtud valitsuste otsuseid.

Nimelt suurendati 2023. aasta alguses üksikvanema lapse toetus 19,18 euro pealt 80 eurole. Tegemist on toetusega, mis on mõeldud nendele lastele, kelle sünniaktis puuduvad andmed lapse isa kohta või kelle teine vanem on tunnistatud ametlikult tagaotsitavaks.

Kuid on olemas ka teine suur eriti haavatavate üksiksvanematega perede kategooria – sellised pered, kus teine vanem on küll teoreetiliselt olemas, kuid kes ei osale lapse kasvatamises ega toeta seda materiaalselt. Ka seal tuli toonane valitsus appi, kahekordistades 2024. aasta algusest elatisabi 100 eurolt kuus 200 eurole kuus. Seda toetust saab hõlpsalt taotleda nii kohtu-, täite- kui pankrotimenetluses, kui teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust.

Ometi siingi tasub tähele panna, et ajapikku on hinnad tõusnud ning selle kahe sihitud toetuse tõstmine on jäänud juba vastavalt kolme ja kahe aasta tagusesse aega. Arvestades toetuse saajate vähesust ja vähenemist ajas, poleks nii täiendava ühekordse toetuste määra tõusu kui ka püsiva indekseerimise kulud kuigi suured.

Nii kulus 2024. aastal riikliku sotsiaalkaitsestatistika aruande järgi üksikvanema lapse toetuse maksmiseks 8,6 miljonit eurot ja elatisabi maksmiseks 10,4 miljonit eurot – kokku alla 20 miljoni euro kahe toetuse peale. Isegi kui toetussummad lapse kohta oleksid poole võrra suuremad, jääks kulu 10 miljoni euro kanti, indekseerimine maksaks aastas veelgi vähem. Jälle poliitiline valikukoht.

Mis aga puutub töötute kiiremasse tööle aitamisse, siis kahjuks astus valitsus hiljuti sammu, mis võib tähendada valdkonnas hoopis vähikäiku.

Nimelt otsides võimalusi Töötukassa vahendite kokkuhoiuks, otsustati oktoobri lõpus tööhõiveprogrammi 2024-2029 muudatuse raames lühendada palgatoetuse maksmise perioodi. Tegemist on tööandjatele mõeldud toetusega, mis motiveerib neid palkama üle 12 kuu järjest Töötukassas arvel olnud töötuid, aga ka vähemalt 6 kuud järjest töötuna arvel olnud noori ja tervisest tuleneva takistusega töötuid, kusjuures tööandja maksab pea kogu toetuse tagasi palgafondi maksude näol.

Kui varem sai antud toetust taotleda kuni 12 kuuks, siis nüüdsest üldjuhul ainult kuni kuueks kuuks. See aga mõistagi vähendab selle atraktiivsust tööandjate jaoks, ning tähendab, et selle programmi raames võib tulevikus uut töökohta leida vähem pikaajalisi töötuid ja teisi tööturul ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi. Kõik selleks, et kokku hoida palgatoetuse arvelt maksimaalselt kuni 1,8 miljonit eurot aastas.

Samas ei olnud muudatuses ainult halba, sest selle sama otsuste raames lisati tööandjatele võimalus taotleda palgatoetust ka kuus kuud töötu olnud 55-aastaste ja vanemate töölevõtmisel. Tegemist on teretulnud sammuga, sest see arvestab tõsiasjaga, et soliidsemas vanuses töötutel on raskem löögile pääseda ja uut rakendust leida.

See aga paneb mõtlema, miks sarnast lihtsustatut võimalust palgatoetuse taotlemiseks pole Ida-Virumaal elavate töötute palkamiseks. Pole saladus, et just selles maakonnas on töötuse määr stabiilselt Eesti kõrgeim, mis otseselt kajastub maakonna elanike sissetulekutes ja seega ka suhtelise vaesuse määras.

Kui vaadata valitsuse tegevusi kõige haavatavamate gruppide toetamisel, siis tööpõld on jätkuvalt lai. Positiivse poole pealt loobus Reformierakond varem valitsuses mõlgutatud plaanidest pensionide indekseerimisest loobuda või seda vähendada, mis oleks avaldanud otsest mõju eakate vaesusmäärale.

Samas negatiivse poole pealt jäävad üksikvanemate suurema toetamise viimased sammud Kaja Kallase valitsuste aega, tööturuteenuste poole pealt antavad signaalid on pigem segased ja lähtuvad Töötukassa kulude kärpimise eesmärgist, ning toimetulekupiiri kauaoodatud tõstmise puhul jääb abi suuruse kasv vahepealsele inflatsioonile alla.

Lühidalt: hinne Michali valitsusele vaesuse vastu võitlemise tandril on 3, ning ambitsioon võiks olla suurem. Eriti kui arvestada sellega, et sihitud toetuste suurendamise puhul jääb lisavahendite vajadus aastas kokku paarikümne miljoni euro ringi, kuid samal ajal pigem kõrgemate sissetulekute teenijaid soosiv Reformierakonna maksurefom läheb maksma rahandusministeeriumi enda arvutuste järgi 780 miljonit eurot aastas.