Eesti põhiseadus ütleb, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud. Olen seisukohal, et me peame lähtuma eeskätt põhiseaduse mõttest. Ehk siis teisisõnu on Eestis püsivalt elavatel välismaalastel samuti hääletamisõigus. Ja seda sõltumata nende päritolumaast või sellest, mis kodakondsus neil hetkel on.
Üle 70000 hääleõiguslikku Venemaa kodaniku on valinud oma kodukohaks Eesti. Nad on sidunud oma elu Eestimaaga, täites kõik vajalikud eeldused, et olla käsitletud püsielanikuna. Veelgi enam – suur osa neist on Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud, panustanud kohalikku elu, aga ka laiemalt riigi arengusse oma töö ja maksude kaudu. Kas see annab neile õiguse osaleda kohaliku esinduskogu valimisel ja selle kaudu mõjutada oma linna või valla elukorraldust? Arvan, et loomulikult annab.
Tõsi, poliitiline olukord on muutunud ja Venemaa on agressorriik. Kuid kas kuritegeliku naaberriigi režiimi tegude eest peaksime käsitlema kaasvastutajatena kõiki, kelle taskus on agressorriigi pass? Kas naturalisatsiooni ja lõimumisprotsessile Eestis aitaks tõesti kaasa kollektiivse süü veeretamine kõigile, kelle passil on agressorriigi vapp? Või käivitame hoopis vastupidise efekti, kui me piirame kümnete tuhandete siinsete püsielanike õigusi poliitilisele eneseteostusele? Minu hinnangul oleks sellise rahulolematuse õhutamine Eesti jaoks suurem julgeolekurisk kui kohalike omavalitsuste valimised. Veelgi enam – julgen väita, et sellised otsused, protsessid ja tagajärjed oleks justnimelt see, mida vaenulik naaberriik taotleb Ukraina sõja kõrvalmõjuna, nö spillover efektina – destabiliseerida lähinaabruses olevaid riike. Seda kinki pole mõtet Kremli režiimile teha.
Eduard Odinets,
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees