Anu Viltropi hiljutine arvamuslugu muuseumide rollist eesti keele õppe toetamisel tekitas minus teatavat äratundmisrõõmu. Viltropi käsitlus muuseumidest kui keeleõppe toetajatest haakub hästi tähelepanekutega minu magistritöös, kus uurisin eesti- ja venekeelsete noorte integratsiooni. Jõudsin järeldusele, et kõige paremini toimib keeleõpe just mitteformaalsetes keskkondades: seal, kus inimesed kohtuvad loomulikes olukordades ning teevad midagi muud kui formaalne keeleõpe.
Ka Martin Tikk rõhutas oma arvamusloos (PM, 01.09.25), et muuseumid, raamatukogud ja teatrid on asendamatu osa keeleõppest. Keel ei eksisteeri vaid vihikus ega allu koolikellale, seda peaks kogema vahetult, päris elus, kultuuri kaudu. Tema toodud näited Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi lõimitud tegevustest ning Integratsiooni Sihtasutuse keelereisidest kinnitavad, et selline lähenemine töötab ja toob päriselt tulemusi.
Keelepraktika, mis on osa igapäevaelust
Kui meie eesmärk on eestikeelsele haridusele üleminek viia lõpuni nii, et säiliks õppe kvaliteet ja laste heaolu, peame looma süsteemi, mis toetab ka koolivälist keelepraktikat.
Nagu ilmnes minu uurimistööst, omandatakse keel tõhusamalt, kui õppimine on seotud positiivsete kogemustega ning toimub olukorras, kus keeleõpe ei ole eesmärk omaette, vaid toimub meeldiva tegevuse käigus pigem «kõrvalproduktina».
Spontaanne keeleõpe võib toimuda näiteks muuseumikülastusel, teatrietendusel või eestikeelses huviringis – kuid kultuuritegevused peavad selleks ka kõigile peredele kättesaadavad olema. Et luua rohkem võimalusi keeleõppeks kultuuri kaudu, peaksime peresid toetama üleminekutoetusega (näiteks 100 eurot lapse kohta kvartalis), mida saaks vautšeri põhimõttel kasutada just selliste kultuuritegevuste jaoks, mis soodustavad eesti keele omandamist väljaspool koolipinki.
Koostöö õpetajate ja muuseumipedagoogide vahel
Sama oluline on tugevdada koolide ja muuseumide vahelist koostööd, et mõlemal poolel oleks selge arusaam muuseumitunni eesmärkidest, laste keeleoskuse tasemest ja sellest, kuidas seda tunnis arvesse võtta. Tuginedes oma uurimistööle, võin öelda, et ühiste eesmärkide seadmine ja usaldusliku koostöösuhte loomine on eduka integratsiooni eeltingimus. Sama põhimõte kehtib muuseumitundide puhul: kui tunnid on ühiselt kavandatud ja keeleline tugi läbi mõeldud, suureneb nende mõju ka märgatavalt.
Sellise koostöö õnnestumiseks on vaja tagada koolidele piisavad ressursid abiõpetajate ja tugispetsialistide kaasamiseks, sh ka muuseumitundide ajaks. See ei ole vaid hariduslik küsimus, see peegeldab ka linna suutlikkust kujundada kõigile lastele võrdseid keelelisi võimalusi ning toetada eri emakeelega noorte lõimumist ühtsesse haridus- ja kultuuriruumi.
Eestikeelsele õppele ülemineku toetamiseks peab muuseum olema loomulik osa kooli õppekavast ja haridusvõrgust. Regulaarne koostööplatvorm koolide, muuseumide ja haridusametnike vahel aitaks tagada, et muuseumitunnid on sisukad, metoodiliselt läbi mõeldud ja keeleõpet tõhusalt toetavad.
Siinkohal on huvitavaks paralleeliks klubikultuur, kus korduv viibimine samas ruumis aitab luua kuuluvustunnet ja vähendada kultuurilist distantsi. Sama kehtib muuseumide puhul – kui lapsed saavad seal käia regulaarselt, tekib ka tugevam side keele, kultuuri ja kogukonnaga.
Raha ei tohi olla takistuseks
Muuseumitunnid ei tohi jääda ära rahapuuduse tõttu. Tallinnas kehtestatud tasuta muuseumipühapäevad ja kultuuripiletid on samm õiges suunas, kuid sama oluline on tagada, et ka kooli- ja lasteaiarühmade ühiskülastused oleksid kaetud. Kui tegevus on osa õppeprotsessist, peab linn selle kulu kandma.
Kättesaadavus ja järjepidevus on keeleõppe seisukohalt määrava tähtsusega – kui osalemine katkeb rahaliste või logistiliste takistuste tõttu, kaob ka arengut toetav rütm ning sellega koos motivatsioon.
Tuleb mõista, et ligipääs kultuurile ei tähenda ainult madalat piletihinda, vaid ka tunnet, et inimene on sinna päriselt oodatud. See tunne kujuneb mitte ainult sisuka programmi, vaid ka keskkonna ja inimliku suhtluse kaudu.
Kui linn toetab, koolid kaasavad ja muuseumid on valmis, saab eesti keelest midagi palju enamat kui õppevahend, see muutub kogukonda ühendavaks ja inspireerivaks jõuks. Nagu Martin Tikk esile toob: keel peab olema elus ja kogetav, mitte ainult õpikulehtedel.
NATALIE METS Eesti keel peab elama ka teatris, muuseumis ja huviringis