Küsimused nagu „kas sul tampooni on?“ või „kas sul valuvaigistit on?“ on ühele menstrueerivale inimesele piisavalt tavapärased, et neid esitades ei kaasne mõtet ühiskondlikust ja sotsiaalsest ebavõrdsusest, millest need küsimused tõukuvad. Ometi ei kujuta me ju ette, kuidas oleks tavapärane tööl,koolis või mõnes kultuuriasutuses kaaslastelt tualettpaberit küsida.

Siit tõuseb esile laiem küsimus: miks ei ole menstruatsiooniga seotud vajadused siiani täielikult ühiskondlikult normaliseeritud ja igapäevaellu integreeritud?  Kui tualettpaberit või kätepesuseepi peetakse avalikus ruumis elementaarseks hügieenitarbeks, siis menstruatsioonitooted ei ole veel samaväärselt kättesaadavad ega tajutud esmavajadusena. Küsimus ei ole pelgalt hügieenis, vaid selles, kuidas ühiskond mõtestab ja toetab igapäevaseid kehalisi protsesse ning nendega seotud vajadusi.

Äsja avaldatud naiste tervise uuringust ilmneb, et 78% vastanutest kogeb menstruatsiooni ajal mingeid kaebusi ning 43,5% on nende tõttu pidanud koolist, töölt või sotsiaalsetest koosviibimistelt eemale jääma. Põhjusteks valu, suur verekaotus, iiveldus ja oksendamine, väsimus. Rääkimata lihtsalt ebamugavusest, mida potentsiaalne lekkeoht ja selle vältimiseks vajalik planeerimine tekitab.

Samas on ühiskondlik ootus, et ka menstruatsioonist tingitud vaevuste korral tuleb jätkata kõigi igapäevaste kohustuste täitmist. Kui külmetusega tööle või kooli tulekut peetakse ebamõistlikuks, siis miks on valuliku menstruatsiooniga töövõimetus veel sageli nähtamatu ja normaliseeritud?

Mitmes riigis on see küsimus poliitikakujundajate lauale juba jõudnud. Näiteks Hispaanias on võimalik valuliku menstruatsiooni tõttu võtta arstitõendil põhinev haiguspäev. Eesti võiks selle eeskuju tõsiselt kaaluda, et tagada toetav raamistik neile, kelle töövõime on teatud päevadel piiratud.

Sama käib ka menopausi ja sellega seotud vaevuste kohta. Ligikaudu 80% naistest kogeb menopausi ajal erinevaid vaevusi, mis võivad alata juba perimenopausi faasis ning kesta keskmiselt 4–8 aastat; sagedasemateks kaebusteks on kuumahood, unehäired, meeleolukõikumised ja keskendumisraskuse – kõik nähtused, mis võivad mõjutada inimese töövõimet ja elukvaliteeti.

Sellest hoolimata käsitletakse menopausi töökeskkonnas harva kui arvestatavat tegurit. Selle varjamine või alateadlik ignoreerimine ei aita ei töötajat ega tööandjat. Toetavad tööpoliitikad, teadlikkuse tõstmine ja paindlikkus võiksid pakkuda realistlikke lahendusi, mitte sundida inimesi oma keharessursse pidevalt ületama.

Samm toetavama ühiskonna suunas on astutud ka Tallinnas.  Kõikides Tallinna munitsipaalkoolides, noortekeskustest, raamatukogudes ja muuseumides on kättesaadavad tasuta menstruatsioonitooted.Tegemist ei ole sümboolse žestiga, vaid konkreetse sammuga inimeste igapäevavajadustega arvestava elukeskkonna suunas.

Samas ei peaks selline kättesaadavus sõltuma inimese elukohast ega eeldama avaliku asutuse külastamist. Kui tualettpaber on olemas igas avalikus tualetis, siis peaksid ka hügieenitarbed olema samavõrd enesestmõistetavad.

Kokkuvõttes ei ole küsimus erikohtlemises, vaid kehalise normaalsuse tunnustamises. Riik, kus haiguspäeva saamise või töökorralduse kohandamise aluseks ei ole arusaam „päris haigusest“, vaid inimese tegelik heaolu, on hooliv ja kaasaegne riik.

Me ei nõua erisusi. Me taotleme õigust elada oma kehas ilma häbi, vaevuse ja lisakuluta – iga kuu, igal aastal, kogu elu jooksul.