Tallinna sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat Jevgeni Ossinovski on sõnastanud selgelt, millise valiku ees on pealinlased eelseisvatel valimistel: kas liikuda edasi, valides sotsiaaldemokraadid, ning püüelda Euroopa ühe edukama linna, Kopenhaageni tasemele, või pöörduda tagasi Keskerakonna juhtimismudelisse, mis viib meid autoritaarse ja ainult näiliselt korras oleva Minski suunas.
Võrdlus Minskiga ei ole juhuslik ega pelgalt retooriline liialdus. See tugineb otseselt kogemusele, mille sotsiaaldemokraadid on ainsa erakonnana viimase nelja aasta jooksul linnajuhtimises osaledes saanud – kogemusele, mis näitas selgelt, kui kaootiliselt ja visioonitult juhtis Keskerakond Tallinna. Sama kuvandit kinnitab ka nende linnapeakandidaadi Mihhail Kõlvarti enda sõnastatud pealinna «visioon»: «Muru peab olema niidetud ja mänguväljakud remonditud.» Just sellise pealiskaudse heakorra ja stagnatsiooni poolest Minsk lisaks autoritaarsele juhtimisstiilile rahvusvaheliselt tuntud ongi.
Kopenhaagen seevastu on linn, mis on rahvusvahelistes võrdlustes tipus, kui hinnata linnaruumi kvaliteeti, kodude kättesaadavust, liikuvust, sotsiaalse turvavõrgu toimimist ja rahvusvahelist atraktiivsust. Selline peab olema ka tuleviku Tallinn – ausalt juhitud, kodulähedase ja kvaliteetse haridusega, taskukohase eluasemega, parima linnaruumi ja liikuvuse võimalustega linn.
Pole üllatav, et Ossinovski visioon ja aus peegeldus Tallinna juhtimisest ärritasid nii Keskerakonda kui ka näiteks Isamaa linnapeakandidaati Urmas Reinsalut. Mõlema vastukaja jäi aga pealiskaudseks ja sisutuks.
Endine Mustamäe linnaosavanem Lauri Laats püüab oma arvamusloos näidata, et Keskerakonnal on Tallinna jaoks suur visioon. Tegelikult piirdub see loeteluga – ühistranspordivõrgu arendamine, rattateed, pargid, sportimisvõimalused –, mis on olemuselt igapäevane linnaosajuhi töö, mitte pealinna strateegiline arengusuund. Laatsi tekstist kumab läbi Keskerakonnale omane «ei saa» mentaliteet: selgitused, miks Kopenhaageni tasemele ei ole võimalik pürgida, sest see nõuaks miljardeid eurosid investeeringuid. Ta ignoreerib tõsiasja, et suur osa Kopenhaageni edust ei tulene mitte ainult rahasummadest, vaid aastakümnete pikkusest strateegilisest juhtimisest ja järjekindlast prioriteetide seadmisest.
Urmas Reinsalu ei ole samuti rahul Minski ja Kopenhaageni võrdlusega. Teda häirib ilmselt tõsiasi, et kohalike valimiste tegelik vastasseis on Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vahel ning Isamaa on pigem kõrvalseisja. Endale omaselt viib ta arutelu maksupoliitika radadele, tuues näiteks Kopenhaagenis kehtiva kinnisvaramaksu ja nullemissioonitsoonid ning nimetades neid «drastilisteks eksperimentideks». See on klassikaline tähelepanu kõrvalejuhtimine – üksikute meetmete eraldamine kontekstist, et tekitada hirmu ja varjata samal ajal asjaolu, et just Kopenhaageni ambitsioonikas kliima- ja eluasemepoliitika on loonud linna, mis on ühtaegu majanduslikult konkurentsivõimeline, keskkonnasõbralik ja sotsiaalselt sidus.
Tegelikult on need väärtused ja poliitikad, millest Tallinn peaks eeskuju võtma. Mitte selleks, et Taani pealinna pimesi kopeerida, vaid et kujundada oma linna tulevikku samadel põhimõtetel: aus juhtimine, strateegiline planeerimine ja inimkeskne areng.
Mäletan, kui suurt muljet avaldas esimest korda Kopenhaagenis käies sealne terviklik lähenemine ligipääsetavusele. Tänavad on kavandatud nii, et jalakäijad, ratturid ja mootorsõidukid saavad liikuda ohutult omaette radadel. Iga liikumisviis on võrdselt väärtustatud – mõeldud ei ole vaid autojuhile, vaid ka inimesele, kes liigub jalgsi, ratastoolis või rattaga.
Ligipääsetavus ja kaasatus on tuntavad kõikjal: madala põrandaga bussid võimaldavad ratastooliga või lapsevankriga lihtsasti siseneda; kalde all kõnniteeservad, et igaüks – vanurist jalgratturini – saaks liikuda takistusteta; avalikud hooned, kus viipekeele tõlge ja selged visuaalsed viidad on standard, mitte erand. Linn järgib ka «universaalse disaini» põhimõtteid, mille eesmärk on, et iga uus arendus, olgu see park, kool või elumaja, teeniks ühtviisi hästi lapsi, eakaid ja erivajadustega inimesi.
Väikesed, ent läbimõeldud detailid on nähtavad igal pool: näiteks on enamikul prügikastidel eraldi avad pudelite jaoks, et taarat koguda soovivad inimesed saaksid seda teha väärikalt, prügi sees sorimata. Just sellised pisiasjad näitavad, et linn mõtleb taristut rajades kõigile ühiskonna liikmetele ja kohtleb ka vähekindlustatud inimesi austusega. See on põhimõtteliselt erinev lähenemine autoritaarsetele linnadele, mis pakuvad kena klantspilti, aga probleeme peidavad.
Sotsiaaldemokraadina näen sellises lähenemises linna juhtimise tuuma: avalik ruum peab olema kõigi elanike päralt, sõltumata nende sissetulekust, füüsilisest võimekusest või elustiilist. Ligipääsetav linn ei ole ainult mugavam, vaid ka õiglasem, sest see vähendab ebavõrdsust ja loob ühtsema kogukonna.
Seetõttu on sotsiaaldemokraatide lubadus nendel valimistel, et Tallinn liigub samm-sammult samale tasemele. Kõik uued ja renoveeritavad kõnniteed rajatakse ligipääsetavatena, lisades kaldteed või liftid sinna, kus see on võimalik, ning kohandatakse fooritsükleid ja ülekäike turvaliseks kõigile. Iga tänavat rekonstrueerides luuakse jalakäijatele ja ratturitele eraldatud ohutud liikumisvõimalused, et kergliikurite ja autode teed ei ristuks ohtlikult. Lisaks loome infomaterjalina vaegliikujate ligipääsetavuse kaardi, mis aitab kõigil linnas iseseisvalt ja mugavalt liikuda ning jagab teavet ligipääsetavuse kohta.
Need ei ole pelgalt taristuprojektid, vaid on väärtusvalikud ja näitavad, millises linnas tahame elada. Tallinn peab arenema nii, et iga tänav ja väljak on kavandatud nii, et kõik saavad seal väärikalt ja turvaliselt liikuda; kus ligipääsetavus ei ole kõrvalteema, vaid linnaplaneerimise lahutamatu osa. Selline lähenemine ei nõua mitte ainult investeeringuid betooni ja asfalti, vaid ka poliitilist tahet ja põhimõtet, et kõigil peavad olema võrdsed võimalused avalikku ruumi kasutada.
Seega on eelseisvatel valimistel valik selge: kas jätkame sammudega, mis viivad Tallinna lähemale avatud, ausa ja ligipääsetava linna ideaalile või langeme tagasi mugavasse keskpärasusse. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et Tallinn väärib enamat ja tallinlased võivad oma linnalt oodata sama kõrget taset, nagu kogesin Kopenhaagenis.
NATALIE METS ⟩ Minsk või Kopenhaagen – millise linna Tallinn eeskujuks seab?