Kui inimesed tunnetavad, et riik neist ei hooli, siis vastavad nad pahatihti riigile samaga.

Esinesin eelmise aasta lõpus riigikantselei korraldatud psühholoogilise kaitse kursustel, kus käsitleti tegureid, mis lõhuvad ühiskonda ning murendavad meie kaitsetahet. On neid poliitikuid, kes hirmutavad inimesi Kristen Michaliga, aga ka neid, kes süüdistavad kõigis Eesti hädades idanaabrit. Küllap on mõlemal heaolule oma mõju, aga selles debatis on jäänud tähelepanuta see, kuidas mõjutavad inimeste sotsiaalmajanduslikud mured meie riigi julgeolekut. Nende roll on oluliselt suurem, kui esmapilgul paistab.

Siit-sealt kajab ikka, et Eestis pole kunagi läinud nii hästi kui praegu. See on osaliselt tõsi, kuid kahjuks kasvab ühiskonnas nende inimeste arv, kes on suurtes toimetulekuraskustes. Eelmisel aastal elas absoluutses vaesuses 44 000 inimest ja suurenes süvavaesuses elavate laste arv.

Märkimisväärne arv inimesi elab ka suhtelises vaesuses, Ida-Virumaal näiteks iga kolmas. Meie maakonnas on suhtelise vaesuse määraks 32,8 protsenti, mis on jätkuvalt Eesti kõrgeim. Eestis tervikuna on see protsent 19,4.

Kui inimesed tunnetavad, et riik neist ei hooli, siis vastavad nad pahatihti riigile samaga.

Absoluutse ja suhtelise vaesuse kõrval mõõdab statistikaamet ka ilmajäetuse määra. Uuringu raames küsitakse inimestelt, kas nad suudavad oma kodu piisavalt soojana hoida, tasuda kommunaalkulud ja ettenägematud kulud, lubada endale üle päeva liha või kala söömist ning osta uusi riideid. Kui inimene ei saa 13 küsimusest vähemalt viiele jaatavalt vastata, siis loetakse, et ta kogeb ilmajäetust.

Ida-Virumaal on selliste probleemidega silmitsi 13,3 protsenti ja Eestis keskmiselt 7,7 protsenti inimestest. Lisaks on ilmajäetuse määr meie maakonnas tõusnud: 2020. ja 2021. aastal oli see kaheksa protsendi juures.

Parempoolsetel poliitikutel on kiusatus öelda, et vaesus on iga inimese isiklik küsimus, sest igaüks on oma õnne sepp. See on väga lühinägelik ja ka hoolimatu vaatenurk. Vaesuse ja ebavõrdsuse süvenemine on otseselt seotud populistlike vaadete kasvuga ühiskonnas.

Riigikantselei tellitud uuringud näitavad, et need inimesed, kellel on endi hinnangul raske hakkama saada, toetavad märksa vähem Ukrainale humanitaar- ja sõjaabi andmist ning Venemaa-vastaste sanktsioonidega jätkamist. Seda erinevalt neist, kes tulevad kenasti või väga hästi toime.

Kui inimesed tunnetavad, et riik neist ei hooli, siis vastavad nad pahatihti riigile samaga. Just sellelt pinnalt hakkavad kerkima äärmuslikud jõud, kes kanaliseerivad osavalt inimeste viha ja pettumust, ent ei paku lahenduskäike ega edasiliikumist seni ehitatu pealt. Selliseid arenguid on näha mitmes Euroopa riigis ja ka mujal maailmas.

Seega ei tohi jätta lahendusi juhuse hooleks või loota vaba turu “nähtamatule käele”. Muresid toob kahjuks juurde Reformierakonna ning Eesti 200 koostatud 2026. aasta riigieelarve, kuhu on kirjutatud hiiglaslik puudujääk. Kaitsekulud kasvavad uuel aastal 845 miljoni euro võrra see on vajalik selleks, et Eesti oleks kaitstud. 780 miljoni euro suuruse miinuse tekitavad eelarvele maksumuudatused. Need toovad neile, kelle palk jääb alla 1200 euro, igas kuus juurde 10 eurot, aga kingivad üle 4000 euro teenivatele inimestele aastas 1848 eurot. Kõige jõukamate toetamine läheb riigile aastas maksma tublisti üle 100 miljoni euro, milleks võetakse laenu. See paisutab omakorda riigi võlakoormust.

Sotsiaaldemokraatide poolt eelarve kohta tehtud muudatusettepanekud olid mõeldud puuduses elavate inimeste ja lastega perede toimetuleku parandamiseks ning kasvava ebavõrdsuse leevendamiseks. Valitsusele pidanuks olema häirekellaks tõsiasi, et absoluutses vaesuses elavate laste arv on lühikese aja jooksul oluliselt kasvanud. Süvavaesus puudutab 11 800 Eesti last, kes sirguvad peredes, kus alati ei jätku raha toiduks, huvitegevuseks või talveriiete ostmiseks.

Koalitsioon hääletas aga riigikogus meie ettepanekud tuimalt maha. Samuti ei pakkunud võimulolijad enne 2026. aasta eelarve lõpphääletust välja ühtegi meedet, mis aitaks lapsed süvavaesusest välja tuua. Sama külmalt vaadati mööda meie korduvatest taotlustest alandada põhitoiduainete käibemaksu.

Inimeste koondumine Tallinna ja Tartusse ning ülejäänud maakondade tühjenemine pole pelgalt majanduslik probleem, vaid ka selge julgeolekurisk. Neid Eesti piirkondi, mis on hõreda asustusega ja kus on aina vähem noori, on raskem kaitsta.

Ääremaastumist saab peatada või siis tunduvalt aeglustada siis, kui kaugematesse kohtadesse ja väikelinnadesse tekivad tasuvad töökohad. Seega on ülitähtis suunata Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil valdav osa eurorahast regioonidesse ja toetada kohalikku ettevõtlust.

Need erakonnad, kes lubavad lausaliselt makse vähendada, mis olevat Eesti pääsetee, valetavad. See ei ole realistlik olukorras, kus lähiaastatel ulatub eelarvemiinus kahe miljardi euroni ja maksukoormus jaotub vildakalt.

Juba praegu kuulub 10% rikkamatele 59% varadest ja 50% väiksema sissetulekuga inimestele 7% varadest. Praeguse valitsuse maksupoliitika sisuliselt karistab madalapalgalisi. Kardetavasti tuleb lähiaastatel ühiskonda vaesust ja ebavõrdsust ning koos sellega ka rahulolematust juurde, mis lõpuks kahjustab nii Eesti turvalisust kui ka majandust. Kui paljude inimeste ostuvõime on liiga madal, siis napib ettevõtetel kliente.

Kreeni läinud pildi tasakaalustamiseks tuleb maksud õiglasemaks teha ja muuta maksustruktuuri nii, et vähekindlustatute ja keskklassi maksukoormus väheneks. Teisisõnu on lahenduseks astmelise tulumaksu kehtestamine.

Toimetulek on ka julgeolek. Inimeste elujärg mõjutab sageli nende soovi hoida oma kogukonda, piirkonda ja riiki. Kui see on kehvapoolne ja inimene tunnetab ebaõiglust, siis kipub ka kaitsetahe madal või täiesti olematu olema. Esile kerkib neid, kes on valmis lammutama minema, kuna neil pole piltlikult öeldes midagi kaotada.

Kui ERRi uuele majale pandi hiljuti nurgakivi, siis kõlas: ehitajatel on alati suurem jõud kui lammutajatel. Nii ongi!