Juba kaua on õhus olnud tunda sama, mis Reformierakonna algatatud valitsuskriisi ajal kevadel – arusaamatud ettekäänded ning partneri lõputu süüdistamine kõigis maailma hädades, kirjutab SDE peasekretär Piret Hartman sotsiaalmeedias.
Koalitsiooni lõhkumisel valiti Tallinnas aga grillkanade asemel motiiviks lapsed. Alatu, samas arusaamatu käik, sest tasuta lasteaiakoht, kättesaadav huviharidus ja väärikas õpetajate palk on justnimelt lubadused, mille eest sotsiaaldemokraadid on seisnud ja ka edaspidi seisavad nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Reformierakonnast oli see muidugi eriti häbematu olukorras, kus nad ise väga hästi teadsid, et eelarvevõimalused lubavad küll antud teel vajaliku sammu edasi teha, kuid mitte päris kogu rehkendust. Aga see ei saanud takistuseks.
Olgem ausad, see oli vaid ettekääne. Lõpuks, kui tahetakse koostöö lõpetada, leiab põhjuse alati. Ning muidugi ka vastupidi. Küsimus kerkib – miks sooviti Tallinnas toimiv süsteem lammutada? Inimeste ja valijatena tahaksime kuulda eelkõige vastust, et see on parem linna või valitsuse lõhkumise puhul Eesti inimestele. Kuid tegelikult ei kaalunud Kristen Michal koalitsiooni lõhkumise puhul ei üht ega teist põhjust, kinnisideeks on saanud Reformierakonna reitingu tõstmine ning oma positsiooni säilitamine.
Partnerite vahetamine ning koalitsioonide lagunemine viib aga juhtimiskvaliteedi languseni. Nagu iga töö, nõuab ka linnajuhtimine, ministeeriumi vedamine, riigitüür sisseelamist, süvenemist, partnerite tundmaõppimist. Pidev lõhkumine takistab ka pikaajaliste eesmärkide saavutamist ning strateegilist vaadet. Ning lõpuks ei võida ka reiting. Valitsuserakondade toetus on püsinud 20 protsendi juures pärast sotsiaaldemokraatide lahkumist koalitsioonist. Viiendik rahvast toetab valitsust. See on valija tagasiside, et riigijuhtimisega ei mängita. Inimesed soovivad näha laiapindset valitsemist, mitte vaid kitsastest ärihuvidest tulenevat poliitretoorikat. Miks astuda siis samasse ämbrisse Tallinna puhul – jääb arusaamatuks.
Partnerite vahetamine ning koalitsioonide lagunemine viib aga juhtimiskvaliteedi languseni.
Tallinna puhul on seda veelgi keerulisem mõista, sest Reformierakond on olnud peamine eestvedaja Keskerakonna kukutamisel ja sarjamisel. Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Õnne Pillak on öelnud: «Lubasime, et Keskerakonnaga koostööd ei tee, sest nende korruptsioonilembeline linnajuhtimine meile ei sobi.» Poliitikut sõnast, härga sarvest. Isiklikult arvan, et küllap tehti ka Keskerakonna ajal häid asju linna arendamisel, kuid usun, et linn vajas hädasti käiguvahetust. Jevgeni Ossinovski juhitud linn koostöös partneritega seda ka tõestas, ehk liigagi hästi. Muutus linnaruum, paranes koostöö riigiga ühistranspordi osas, julgelt mindi vastu eestikeelsele haridusele, lõpetati mitmed korruptiivsed sidemed ning vähendati kulutusi, sealhulgas linna propagandale.
Võib-olla ei olegi seekord asi üheski teises erakonnas, vaid just peaministrierakonnas. Üha rohkem tundub mulle, et poliitika vajab nii linna kui ka riigi tasandil käiguvahetust Reformierakonnast. Sest küüniline poliittehnoloogia, kus otsuste tegemisel arvestatakse vaid peaministrierakonna reitingut, ei tohi olla meile piisav. Loodan, et valija selle järgmistel valimistel välja ütleb.
PIRET HARTMAN ⟩ Tallinnas valiti valitsuse lõhkumise motiiviks alatult grillkanade asemel lapsed