Raimond Kaljulaid: Kaks Eestit enam üksteisega ei räägi. Ja läheb ainult hullemaks

Eesti kohta on opositsiooni- ja koalitsioonierakondadel kujunenud kaks nii erinevat narratiivi, et mingist sidususest või ühisosast ühiskonnas on keeruline rääkida. Olukord on üha hullem, vastuolud süvenevad, kuid lahendust ei paista, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes.

Valitsuserakondade poliitikud leiavad (ja ma usun, et paljud siiralt), et ametisse astunud valitsus on legitiimne. EKRE, Isamaa ja Keskerakond said vabadel valimistel Eesti inimestelt piisavalt hääli, et moodustada enamusvalitsus ja tegid seda. Valimistulemusi ei võltsitud, valitsuse moodustamisel ei mindud vastuollu põhiseaduse ega teiste seadustega.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et koalitsioonierakondadel on endiselt arvestatav toetus ühiskonnas, peaminister Jüri Ratase toetus on võimalikest peaministrikandidaatidest endiselt suurim.

Kõigest retoorika

Isamaa ja Keskerakond püüavad ühiskonda veenda, et EKRE retoorika on kõigest retoorika. Valitsus tegutseb koalitsioonileppe alusel, otsuseid tehakse konsensuslikult ning valitsuse poliitika ei ole kellegi suhtes diskrimineeriv, õigusriiki keegi ei ohusta, välispoliitikas tegutsetakse targalt ning muutuvat rahvusvahelist olukorda silmas pidades.

EKRE omakorda veenab oma valijaid, et võitleb valitsuses täpselt samade väärtuste eest kui opositsioonis ning selgitab samuti seda, kuidas poliitika on kompromisside ja ühisosa otsimise koht.

Suure osa ühiskonna täielikku rahulolematust võimul oleva koalitsiooniga püütakse aga näidata kui võimust ilma jäänud opositsioonierakondade ja meedia poolt üles köetud hüsteerilist reaktsiooni, mis on ebaproportsionaalne ja ebaadekvaatne. Püütakse kõigiti tõestada, et praeguse valitsuskoalitsiooni moodustamise tingis Reformierakonna ülbus ja paindumatus ning selle liidri suutmatus pidada läbirääkimisi.

Teine narratiiv on esimesest väga erinev.

Tugineb valedel

Selle kohaselt ei ole praegune koalitsioon legitiimne. Populistid kütsid enne valimisi inimesi üles valede ja hirmutamisega Eestit ähvardavast massiimmigratsioonist, süvariigist, väljamõeldud homopropagandast, kasutades selleks internetitrollide armeed ning oma poliitiliste oponentide ähvardamist ja nende vastu viha õhutades.

Valimised võitis Reformierakond ja valimistel enim hääli saanud peaministrikandidaat on Kaja Kallas, seega praegune koalitsioon ei vasta valijate enamuse tahtele – ja seda on kinnitanud ka uuringud. See ei vasta ka riigi huvidele.

Valitsuse tegevuses nähakse meie ühiskondliku sidususe täiesti teadlikku hävitamist. EKRE ministrid on ebakompetentsed, valitsus ja peaminister peavad lahendama üht kriisi teise järel – mõistlikku juhtimist ja riigi arengu suunamist ei ole võimalik sellises olukorras pakkuda.

Teise pensionisamba reformis nähakse pensionisüsteemi lõhkumist, Eesti kui eduka digiriigi arendamine ei paista enam edenevat.

Ka välispoliitikas nähakse veidrat vibamist – varasem ühemõtteliselt Euroopa Liidu ja NATO ning nende ühenduste tuumikriikidele orienteeruv välispoliitika on seatud kahtluse alla. Üks valitsuskoalitsiooni osapool on üsna varjamatult EL-i ja NATO-skeptiline, nagu nende suur eeskuju Donald Trump Ameerika Ühendriikides.

Ja peamiselt muidugi ei mõisteta, miks kaasati valitsusse rahvuskonservatiivid, kelle poliitiline retoorika ja otsused on sedavõrd räiged ja küsitavad.

Kui piloodiks on ahv

Paljudele tublidele Eesti inimestele jääb mulje, nagu oleks nad sattunud lennukisse, mille kaptenisillale on tunginud ahvid, kes kisuvad suvaliselt ette juhtuvaid kange ja vajutavad vilkuvaid nuppe. Läbi kokpiti ukse kostab sõimu ja üksteise peale lõrisemist, vahel aga väljub sealt peaminister Jüri Ratas, kes kordab hirmunud reisijatele samu fraase: ehitame sidusamat ühiskonda, ehitame sidusamat ühiskonda, ehitame sidusamat ühiskonda…

Ma ei näe, et kumbki pool kavatseks oma narratiivist kuidagi loobuda või seda muuta ja miks nad peaksid seda tegema.

Jüri Rataselt ei ole oodata, et ta tuleks ja tunnistaks (näiteks peale Helme NATO-teemalist diplomaatilist fopaad), et ta mõistab nüüd, et populistide valitsusse kaasamine oli viga. Ja täpselt samamoodi ei ole opositsioonil võimalik praegusesse valitsuskoalitsiooni aktsepteerida „uue normaalsusena” ja jätta reageerimata näiteks siseministri kaitsepoliitilisele soolole Soome meedias.

Mida aeg edasi, seda enam vastuolud ühiskonnas paraku süvenevad. Mingit kiiret ja tõhusat lahendust – vähemalt praeguse tähtede seisu juures – on raske ette kujutada. Ka majandus näitab jahtumise märke ning rahvusvaheline olukord on kasvavalt pingeline. Midagi head see Eestile kahjuks ei ennusta. Pigem läheb enne hullemaks, kui midagi hakkab paremuse poole muutuma.

Raimond Kaljulaid: kaks Eestit enam üksteisega ei räägi. Ja läheb ainult hullemaks