Paraku on koalitsioonilepe riigikaitse osa pigem loetelu tegevustest, mis olid niigi kavas ja mis oleksid ka mistahes valitsuse tööplaanis. Ainus uus ja eristuv mõte puudutab kaitsehangete toomist riigikokku, millest saadav kasu jääb mulle mõistatuseks. Küll aga tähendab see aja raiskamist ja toob paraku kaasa ka arvestatavad korruptsiooniriskid.

Juba koalitsioonileppe laiapindse riigikaitse peatüki esimene punkt „uuendame Eesti julgeolekupoliitika aluseid“ on puhas kantseliit ja formaalsus. Julgeolekupoliitika aluseid peabki uuendama – seda dokumenti värskendatakse kord nelja aasta jooksul ja viimasest korrast hakkab peagi neli aastat täis saama. Selle välja käimine poliitilise kokkuleppena on samaväärne sellega kui lubada rahanduses, et valitsus koostab ja esitab riigikogule kinnitamiseks riigieelarve ning pidada seda mingiks saavutuseks.

Ida-Virumaal toimuvate kultuuriürituste toomine riigikaitse alla on aga märk täiesti väärastunud mõtlemisest kultuuri vallas. Eesti kultuur ei tohi kunagi saada osaks riiklikust propagandast ja mõjutustegevusest. Eesti kultuur peab olema vaba ja sõltumatu. Kultuuriinimestest kultuurisõdalaste tegemine on omane totalitaarsetele ühiskondadele. Meenutagem, kuidas nõukogude filmikunst ja kirjandus olid allutatud riiklikule propagandale ja tervete põlvkondade ajud pesti ära. Midagi sellist tahab Eesti valitsus teha nüüd siis ka Ida-Virumaal. Haige mõtlemine.

Kaitsekulude viie protsendi eesmärk on õige, aga paraku hilinenud. Meie erakond on sellest rääkinud juba pikemat aega ja tegelikult peaksid kaitsekulutused olema juba jooksval aastal vahemikus 4-5 protsenti. Põhjus, miks nad seal ei ole, on seotud sellega, et Reformierakond ja Eesti 200 on kaotanud poliitilise toetuse ega julge teha vajalikke otsuseid.

Loodan väga, et nende kahe erakonna argpükslikkus ja riigimehelikkuse puudumine ei lähe Eestile väga kalliks maksma. Väga tervitatav on lubadus, et hanked ja arendused viiakse edaspidi läbi viivituseta, aga mul on raske uskuda, et praegune valitsuse meeskond seda suudab.

Lubatakse ka kaitsetööstuspark valmis ehitada, mis on samuti üle-eelmise valitsuse plaan, mille ellu viimisega on lihtsalt lubamatult kaua venitatud. Kaitseministril oli võimalus rajada kaitsetööstuspark kiiremini. Selleks oleks pidanud muutma seadust, kuid seda ei tehtud. Kaitsetööstusliit on toonud välja, et raisatud on 12 kuud ja kaotatud investeeringuid. Ma väidan, et sellega on kahjustatud riigikaitset ja ka Eesti majandust.

Pargi lõpuni ehitamise lubaduses pole mingit uudist. Muidugi ehitatakse. Seda teeks mistahes erakonna kaitseminister – olgu ta Reformierakonnast, Isamaast, sotsiaaldemokraatidest või EKRE-st. Pakun, et kolme viimasena nimetatud erakonna ministrid oleksid seda teinud kiiremini ja paremini.

Kaitsehangete toomine riigikokku on täielikult vastuolus meie senise riigikorralduse ja võimude lahususe põhimõttega. See tekitab meeletu korruptsiooniriski. Hetkel kontrollitakse kõigi hangetega kokku puutuvate inimeste tausta põhjalikult. Meil on võimalik veenduda, et nende kaudu ei leki kuhugi tundlikku infot. Kui keegi ametnikest peaks midagi susserdama, siis jääks ta suure tõenäosusega vahele ja läheks vangi. Riigikogu liikmeid pole aga võimalik samal viisil kontrollida. Me tekitame riski, kus riigikogus hakatakse tegema lobitööd konkreetsete ettevõtete huvides ja kõige halvemal juhul liigub tundlik info kontrollimatult majast välja.

Selle plaani taga on Eesti 200 soov näidata end riigikaitse valdkonnas tegija ja otsustajana, aga see erakond pole usaldusväärne, arvestades nende seniseid tegevusi ja käekirja. Me ei tohi lasta neid riigihangete ligi, see on suur viga.