Taasiseseisvunud Eestis loodeti luua ühiskond, kus igaühel on võrdsed võimalused oma andeid ja võimeid arendada. Paraku on viimase 30 aastaga kujunenud olukord, kus pere rahakott ja sotsiaalne kapital määravad üha enam lapse tuleviku. Eesti liigub tasapisi klassiühiskonna suunas ning hariduslik ebavõrdsus süveneb.
Arenguseire Keskuse hiljutine raport näitab, et üha enam lapsevanemaid valib mitte elukohajärgse, vaid pigem kõrgema mainega kooli. See süvendab kihistumist: tugevamad koolid muutuvad veelgi tugevamaks, nõrgemad jäävad õpilastest ja ressurssidest ilma.
Koolivalik süvendab ebavõrdsust mitmel moel
Kõrgema mainega koolidesse pääsemine eeldab sageli lisaraha ettevalmistuskursustele, transpordile ja sotsiaalset tuge, mida kõik pered pakkuda ei suuda. Seega ei määra lapse tulevikku üksnes tema võimed ja töötahe, vaid ka pere majanduslik ja sotsiaalne taust. Koolivalik mõjutab ka kogukondi. Kui kohalik kool kaotab õpilasi, väheneb selle roll piirkonna elujõulisuse hoidjana. Kool ei ole ainult õppekoht – see on kogukonna süda ja sotsiaalne tugisammas. Kui kool suletakse, kannatab kogu piirkond: väheneb hariduse kättesaadavus, noored pered kolivad mujale ja kogukond tühjeneb.
Ometi ei pea kodulähedane kool ja kõrge kvaliteediga haridus olema vastandlikud eesmärgid. Need on saavutatavad korraga, kui riik suudab kujundada teadlikku ja järjepidevat hariduspoliitikat. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et haridus peab olema kogu ühiskonna võimaluste võrdsuse alus. Väikeste ja piirkondlike koolide tugevdamine ei ole sentimentaalne valik, vaid teadlik investeering sidusamasse ja õiglasemasse ühiskonda.
Koolide ressursid ja õpetajate kättesaadavus tuleb jaotada õiglasemalt
Tarvis on õpetajate palgapoliitika- ja kutsetoetuste reformi ning karjäärivõimalusi, mis muudavad maapiirkonnas töötamise teadlikuks ja atraktiivseks valikuks. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et haridus on avalik hüve, mitte turg, kus ressursid jagunevad ainult tugevamatele. Selle asemel, et koole ja lapsi järjestada, tuleb tugevdada kogu haridusvõrku – igas külas, igas linnas ja igas linnaosas. Meie tuleviku huvides ei tohi koolist saada privileeg, vaid see peab jääma kõigi laste võimaluste aluseks. Võrdne haridus ei tähenda valikute piiramist, vaid nende õiglasemat jagamist. Ainult nii saame üles ehitada ühiskonna, mis loob rohkem võimalusi ja vähem takistusi kõigile.