Kujutage ette üht tavalist tööpäeva. Koosolek venib pikemaks, kolleeg küsib veel viimast arvamust, aga ema peas on sundmõte – kell tiksub. Lasteaia uks pannakse varsti kinni ja tema laps ootab. Ta korjab kiiresti oma asjad, kiirustab liikluses ja loeb iga minutit.
Kui jõuab, siis tunneb kergendust, aga ka tuttavat närvikõdi: kas ma olin jälle viimane? Kas õpetaja pilk oli mõistvalt väsinud või hukkamõistev? Ja kusagil südame taganurgas närib süütunne – kas olen piisavalt hea töötaja või piisavalt hea ema?
See on lugu, mida elavad läbi tuhanded naised ja isad. Aga tõsi on see, et just naiste õlgadele langeb sageli rohkem pere ja tööelu ühildamise raskus. Ja ometi – raske on leida produktiivsemat ja pühendunumat töötajat kui väikelaste kõrvalt tööl käiv ema.
Ta teab, et ei saa endale enamasti ületunde lubada. Ta oskab aega hinnata, oma päevad nutikalt planeerida ja oma tööd fookuses hoida. Arvuti hiljem kodus avada pole sageli võimalik, sest seal ootavad pisikesed käed, kellel on vaja tähelepanu, hoolt ja hellust.
Sel nädalal oma kohtuotsust kuuldes kutsus Mailis Reps üles mõtlema, kui kurnav ja komplitseeritud võib olla poliitikuks olemine lapsevanemana. Kuigi Repsi juhtumil on oma õiguslik ja moraalne mõõde, tõi see paljudele emadele ja isadele meelde hoopis teise küsimuse: kuidas üldse ühildada vastutusrikas töö pereeluga nii, et ei peaks pidevalt tundma süütunnet või piinlikkust?
Keskkond määrab saatuse
Me räägime tihti sellest, et Eestis võiks olla rohkem naisjuhte ja et rohkem naisi võiks olla poliitikas. Seda mitte sellepärast, et naised oleksid „paremad“ või mehed „halvemad“, vaid seetõttu, et see edendab võrdõiguslikkust ja demokraatiat. Kuidagi ei saa mööda ka sellest, et mitmekesisus rikastab. Kui arutelulaua taga on esindatud erinevad elukogemused, sealhulgas vanemlik vastutus, siis on tehtud otsused terviklikumad ja elulähedasemad.
Paraku takistab naisi sageli mitte ambitsiooni puudumine, vaid keskkond, mis paneb nad valiku ette: kas karjäär või pere. Seda valikut ei tohiks olla.
Töö ja pereelu ühildamine ei ole individuaalne „probleem“, mida iga ema lahendab iseenda leidlikkuse ja närvikuluga. See on ühiskondlik küsimus, mis vajab süsteemseid lahendusi.
Konkreetsed ideed
Esiteks tuleb lastehoiu korraldust arendada järjekindlamalt paindlikkuse poole. Paljud omavalitsused on juba leidnud lahendusi – näiteks hoiavad suvel osa lasteaedu avatuna või pakuvad ajutisi päevahoiu teenuseid. Need võimalused ei tohiks olla vaid mõne piirkonna hea praktika. Tööpäeva pikkus ja vanemate vajadused on igal pool sarnased. Seetõttu peaks olema tagatud, et igas omavalitsuses oleks vähemalt üks paindlik lahendus: olgu see pikemad lahtiolekuajad, suvine valverühm või ajutine hoiuteenus.
Teiseks peab kujunema peresõbralik töökultuur, kus lapsele järele minemine või perevajaduste arvestamine ei tähenda süütunnet ega kõrvalpilke. Sama loomulik peaks olema, et ka isa võtab haiguslehe või lõpetab tööpäeva õigel ajal.
See ei tohi jääda vaid eesrindlikemate sektorite või juhtivatel kohtadel töötavate inimeste privileegiks – paindlikkus peab olema kättesaadav ka teeninduses, tootmises ja igapäevastes ametites, kus vanematel on sama suur vajadus ühildada oma töö- ja pereelu.
Kolmandaks vajame paindlikumaid töösuhteid. Kaugtöö, tööaja hajutamine või osaline koormus ei vähenda tulemuslikkust – pigem vastupidi. Väikelaste vanemad on sageli kõige keskendunumad ja pühendunumad töötajad, kuna neil pole luksust venitada või lõputult ületunde teha.
Naised, kes kasvatavad väikeseid lapsi ja samal ajal panustavad tööellu, annavad ühiskonnale topeltväärtuse – nad kasvatavad tulevast põlvkonda ja hoiavad samal ajal töös majandust. Selle asemel, et neile survet ja süüd juurde panna, peaksime looma tingimused, kus nende tugevused saavad särada.
Peresõbralik töö- ja hoiusüsteem on väljakutse, mida on võimalik teoks teha. Eesti väiksus võiks siin olla eelis – just väikeses riigis on võimalik kujundada lahendusi, mis arvestavad iga pere vajadustega. Me ei peaks leppima üksnes sellega, et „oleme paljudest riikidest juba paremad“. See on tõsi, aga me peame suutma pakkuda oma inimestele veel rohkem hoolivust.