Keskklassi pered on Eesti poliitikaväljal jäänud justkui „vahepealseks tsooniks,“ kelle puhul öeldakse, et nad on piisavalt tugevad, et ise hakkama saada. Tegelikkuses ei paku riik neile ei kindlust ega etteaimatavust.
Uus õppeaasta on koolikellade helinal sisse juhatatud. Septembri alguses kogevad paljud pered rõõmu ja elevuse kõrval ka muret ja ärevust. Kooliaasta algus kasvatab perede väljaminekuid – raha nõuavad laste uued kooli- ja spordiasjad, samuti huviringid ja transport. Väikest või alla keskmist palka teenivate inimeste kõrval puudutavad majanduslikud raskused üha enam keskklassi peresid, kes varem on päris kenasti toime tulnud.
Võtame 40-aastase kahe lapse ema, kes töötab täiskohaga ja kasvatab koos abikaasaga lapsi. Ta ei ela vaesuses, kuid tunneb selgelt, et iga kuu lõpus on nö hingamisruumi üha vähem, et siit-sealt tuleb pere väljaminekuid koomale tõmmata.
Ühe lapse ülalpidamisele kulub 2025. aastal sotsiaalministeeriumi värske uuringu põhjal keskmiselt 565 eurot kuus. See sisaldab kulusid toidule, riietele, jalanõudele, eluasemele, transpordile, vabale ajale ja huviharidusele. Kui pereema palk kasvas eelmise aastaga võrreldes mõnikümmend eurot, siis hinnad, eriti toidu omad on kerkinud kiiremini.
Keskklassi pered on Eesti poliitikaväljal jäänud justkui „vahepealseks tsooniks,“ kelle puhul öeldakse, et nad on piisavalt tugevad, et ise hakkama saada. Tegelikkuses ei paku riik neile ei kindlust ega etteaimatavust.
Tohutud summad
Koos riiklike toetuste – lapsetoetuse ja ka lasterikka pere toetusega – läheb Eestis ühe lapse täisealiseks kasvatamine vanematele keskmiselt maksma 116 000 eurot, seda ilma inflatsiooni arvestamata. Nelja lapse korral ulatub see summa ligi 350 000 euroni. Siin ei saa mööda vaadata ka tasustamata hooldus- ja kodutöödest, mille rahalist väärtust ametlik statistika ei kajasta, kuid millel on suur mõju nii pere eelarvele kui vanemate töövõimele.
On hästi teada, et koduste tööde, aga ka laste logistika ja huviringide koordineerimisega tegelevad naised märgatavalt rohkem kui mehed. See on töö, mille väärtust majanduslikus mõttes ei mõõdeta, kuid mille puudumisel pereelu ei toimi.
Selle kõige taustal kostitab valitsus Eesti inimesi järjest segasemate eelarvesõnumitega. Reformierakonna juhid kõnelevad kord kärbetest, kord maksutõusudest, siis nende langetamisest või vaidlevad omavahel. Avalikkusele paisatakse üha uusi hüüatusi ja vastukäivaid ettepanekuid, kuid näha ei ole plaani, rääkimata otsustest, mis hooliksid meie riigi pikaajalisest käekäigust.
Perekond pingutagu
See ei ole pelgalt kommunikatsiooniprobleem. Kui käibemaksu tõus põlistatakse või ei suudeta langetada energeetika vallas hädavajalikke otsuseid, siis kulud jäävad mitte abstraktse riigi, vaid sellesama keskklassi pere kanda, mis niigi on oma kulutuste ja tuludega piiri peal. Praktikas tähendab reformierakondlik „igaüks on oma õnne sepp“ seda, et paljud noored emad maksavad rohkem makse, aga vastu saavad vähem turvatunnet ja vähem avalikke teenuseid.
Ühiskonnas küll käib debatt sündimuse ja tööjõupuuduse üle, kuid see ei tegele süvitsi küsimusega, mida teha selleks, et Eestisse sünniks rohkem lapsi ja vanemad jõuaksid oma lapsed üles kasvatada. Sarnaselt Põhjamaadega on ka Eestis kasvanud majandusliku heaolu tähtsus – see on oluline pere loomise ja laste saamise eeldus.
Jah, lapsed toovad palju rõõmu ja armastust. Aga ajal, kui hinnatõusud söövad palgatõusu ära ja igapäevane elu tähendab pidevat žongleerimist rahakoti ja ajaga, kaaluvad pered väga ratsionaalselt, kas on mõistlik veel üks laps saada. Samuti seda, kas sel juhul suudavad mõlemad vanemad tööturul püsida.
„Ühiskondlikult kahjulikel element“
Lisaks hõõruvad mõned konservatiivsed poliitikud noortele emadele nina alla seda, et kahest lapsest ei piisa rahva taastootmiseks. Rääkimata naiste suunal tehtud solvangutest stiilis „ühiskondlikult kahjulik element.“
Mida siis peaks teisiti tegema? Siin valitseb paremerakondade ja sotsiaaldemokraatide lähenemises selge erinevus. Parempoolsed eelistavad jätta üksikisiku vastutama. Sotsiaaldemokraadid seevastu leiavad, et riigi roll on pakkuda peredele päriselt tuge, mitte jätta neid õhukesele jääle.
Lahenduseks on üleminek õiglasele maksusüsteemile, kus jõukamad inimesed panustavad rohkem ja keskklassi ega madalapalgalisi ei karistata. Samuti peab vanematel olema võimalus kombineerida oma tööd ja pereelu nii, et see ei viiks läbipõlemiseni. Nii lastega perede kui meie riigi tuleviku seisukohalt on võtmetähtsusega küsimus sellest, et kas kvaliteetset haridust suudetakse pakkuda kõigile Eesti lastele. Hea hariduse ja huvihariduse kättesaadavus ei tohi sõltuda pere rahakotist ega elukohast.
Lastetoetus natukenegi kõrgemaks
Ja kindlasti muudaks perepoliitika õiglasemaks see, kui seaduse jõu saaks sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis tõstab pere esimese ja teise lapse toetuse tänaselt 80 eurolt 100 euroni kuus – samale tasemele, mida riik maksab pere kolmandatele lastele. Kahe lapsega perele tähendaks see kuus 40 lisaeurot ja aastas 480 lisaeurot.
Katteallika leidmine ei ole siin ületamatu katsumus. Eestis on viimastel aastatel laste arv kahanenud ja prognooside järgi kahaneb veelgi, mistõttu kulub toetuste maksmisele vähem raha. Peretoetuste eelarve külmutamise korral oleks võimalik toetusi suurendada.
Olukord, kus arvestatav hulk keskklassi peresid ja eriti emasid on oma jõuvarud kokku võtnud ja toimetab justkui kriisi ajal, ei ole aktsepteeritav. Keskklassi, kes hoiab püsti nii majandust kui kogukondasid, nõrgestamine peab lõppema. Ka nemad vajavad riigilt nii suuremat tuge kui kindlustunnet tuleviku osas.