Julgelt tuleb küsida: kas riik rahastab haridust piisavalt, et õpetajad ja koolid saaksid pakkuda õppetööd nii, et peredele ei teki lisakohustusi. Kuni vastus on „ei,“ jääb tasuta haridus pelgalt õõnsaks deklaratsiooniks.
Avalik arutelu Gustav Adolfi Gümnaasiumi ümber puudutab teemat, mis on ühiskonnas juba ammu õhus: kas tasuta põhi- ja keskharidus on endiselt üks Eesti alustalasid või muutub see üha rohkem hüveks, millest kõik lapsed osa ei saa? Kui lapsevanematelt küsitakse lisatasu kohustusliku õppetöö, näiteks tunniplaanis olevate ujumis- või suusatundide tarbeks, tekib mitmeid õigustatud küsimusi.
Kuhu tõmmata piir riigi ja pere vastutuse vahel? Kas hariduslik kihistumine, mis on juba mõnda aega meie kooliellu hiilinud, on veelgi süvenemas? Mida tunneb see kunsti- ja teadmishimuline 5. klassi tüdruk, kes jääb klassi ühisest muuseumikülastusest maha põhjusel, et tema ema ei saa sellist väljaminekut lubada.
Neid lastega peresid, kus iga euro on arvel, on Eestis arvukalt. „Mahajääjate“ päralt pole mitte ainult lüngad teadmistes ja silmaringis, vaid ka kurbus ja hingehaavad. Väljasõidud oma klassiga, ühine teadmiste avardamine ja koostegutsemine on noorte inimeste kujunemise teel hindamatu väärtusega.
Haridus on põhiseaduslik õigus ja ühiskondlik lepe – iga laps peab saama õppida ja areneda sõltumata sellest, kui paks on tema vanemate rahakott või kus ta elab. Kui aga raha küsitakse isegi kooli ainekavas ette nähtud õppetöö eest, muutub see võrdsus näiliseks ja laste haridustee hakkab veelgi enam sõltuma pere majanduslikust taustast.
Põnevad tegevused ei tohi tulla laste ja perede ebavõrduse rõhutamise hinnaga
Reaalsus on juba ammu ebaõiglane. Lapsevanemad maksavad oma taskust nii huviringide, aga sageli ka õppekäikude ja kooli lisategevuste eest. Üle Eesti on tuhandeid lapsi, kes on sellest kõigest ilma jäänud. Maapiirkonnas kulub ainuüksi klassi või mitme klassi bussisõidule suuremasse keskusesse – näitusele, ujulasse või teatrisse – sadu eurosid.
Näiteks mõnes Tallinna kesklinna koolis on tavaline, et vanematel tuleb kahe lapse väljaspool kooli toimuvate esimese poolaasta tegevuste eest tasuda ligi 300 eurot, millele lisanduvad veel kulud trennile ja huvitegevusele. See kõik ei ole süüdistus koolide või õpetajate aadressil, vaid märk sellest, et hariduse rahastamine vajab ausat ja kriitilist pilku.
Ma ei vaidlusta mitte kuidagi õppetegevuse mitmekesistamise vajalikkust. Veelkord – põnevad projektid, muuseumitunnid, õppekäigud ja loomingulised tegevused rikastavad ja arendavad lapsi ning aitavad siduda teooria päriseluga. Kuid see ei tohi tulla laste ja perede ebavõrduse rõhutamise hinnaga.
Kui selliste tegevuste kinnimaksmine pannakse lapsevanemate ülesandeks, jääb osa lapsi paratamatult ilma inspireerivatest kogemustest ja elamustest.
Kohustuslik õppetöö on kõigile tasuta
Meie kunagine kultuuriranitsa algatus sündis samast mõttest – tagada igale lapsele ligipääs kultuurile sõltumata tema elukohast või rahalisest olukorrast. Sama põhimõtet tuleks laiendada haridusele laiemalt: riik peab tagama, et kõik lapsed saaksid ilma lisatasudeta juurdepääsu kvaliteetsele ja mitmekülgsele õppele. Raudne reegel olgu see, et kohustuslik õppetöö on kõigile tasuta.
Julgelt tuleb küsida: kas riik rahastab haridust piisavalt, et õpetajad ja koolid saaksid pakkuda õppetööd nii, et peredele ei teki lisakohustusi. Kuni vastus on „ei,“ jääb tasuta haridus pelgalt õõnsaks deklaratsiooniks.
Õiglane haridus tähendab, et iga laps saab õppida ja areneda teistega võrdselt – olgu siis tema kodu keset pealinna või kaugel saarel. Riigi üks esmaseid kohuseid on seista selle eest, et hariduslikud lõhed ei kasvaks ega tekiks olukorda, kus hea haridus on jõukates peredes sirguvate laste privileeg. Haridus ei ole kaup, vaid meie kõigi ühine tulevik.