Pea 94 000 inimest on andnud allkirja toiduainete käibemaksu langetamise algatusele, mis pole lihtsalt emotsionaalne reaktsioon. Need allkirjad peegeldavad reaalset muret aina kallinevate toiduhindade, oma toimetuleku ja elukalliduse pärast.
Peaminister Kristen Michal hakkas ühtäkki keset suve jõuluvana mängima. Nimelt kuulutas ta viimasel valitsuse pressikonverentsil, et valitsus võib minna tulumaksutõusu ärajätmise teed juhul, kui maksud laekuvad eelarvesse oodatust paremini. Pealtnäha on see justkui tore uudis, kui tulumaksumäär jääks jaanuaris kahe protsendipunkti võrra kerkimata. Aga vaadakem laiemat pilti.
Olukorras, kus riigi rahaline seis on jätkuvalt kriitiline ja riigi võlakoormus aina kasvab, oleks tegu äärmiselt lühinägeliku otsusega. Maksutõusu ärajätmisel oleksid väga selged sotsiaalmajanduslikud tagajärjed, mis tooksid ühiskonda ebaõiglust juurde.
94 000 allkirja
Eesti maksusüsteem juba on tugevalt tarbimisele suunatud, mis tähendab, et madalama sissetulekuga inimesed maksavad proportsionaalselt rohkem makse kui jõukamad. Kui käibemaksu osakaal maksulaekumistes kasvab, siis tähendab see, et riigi ülalpidamise kulud, sealhulgas kaitsekulud jäävad veelgi enam nende kanda, kes niigi vaevu ots-otsaga kokku tulevad.
Selle valguses muutub veelgi küsitavamaks valitsuse täielik ignorantsus ettepaneku suhtes alandada toiduainete käibemaksu. Pea 94 000 inimest on andnud allkirja toiduainete käibemaksu langetamise algatusele, mis pole lihtsalt emotsionaalne reaktsioon.
Need allkirjad peegeldavad reaalset muret aina kallinevate toiduhindade, oma toimetuleku ja elukalliduse pärast. Selle asemel, et otsida tasakaalustatud lahendusi, kõlavad vastuseks peaministri süüdistused kaupmeeste suunal ja rahandusministeeriumi kalkulatsioonid riigieelarvele tekkivast kahjust.
Jah, küsimus eelarve tasakaalu jõudmisest on väga oluline. Valitsusjuhi äsjane, eeskätt rikkamat rahvast toetav maksuidee ei aita elluviimise korral sellele eesmärgile mitte kuidagi kaasa.
On tõsi, et me ei oska lõpuni ette näha, milline on toiduainete käibemaksu alandamise reaalne mõju perede toidukorvile. Küll aga on kindel, et tulumaksu vähendamine ei tooks kaasa mingit ühiskondlikku võitu. Tugevneb surve riigieelarvele, mille tagajärjeks on varem või hiljem valusad kärped hariduses, tervishoius, sotsiaaltoetustes ning teistes avalikes teenustes.
Asi ei ole ainult rahas
Kui koolid, haiglad ja sotsiaalhoolekanne peavad vähemaga toime tulema, siis tähendab see, et inimestel tuleb neis valdkondades rohkem oma taskust kinni maksta, mis kahandab sisetarbimist, sest vähem on raha, mida poodi viia. Nii ei kannata ainult inimeste toimetulek ja elukvaliteet, vaid nõrgeneb kogu riigi majanduslik vundament. Vähem ostujõudu tähendab vähem ettevõtlust, vähem töökohti ja vähem maksutulu ning majandus jääbki paigal tammuma.
Heido Vitsur on õigesti märkinud, et Eesti ei ole tegelikult vaene riik, sest oleme oma majandusnäitajate poolest mitmest Ida-Euroopa riigist ees. Hoolimata sellest oleme aga Euroopa vaesustabeli tipus, kui jutt käib pensionäridest. Tervisekassa üha paisuv puudujääk vähendab aasta-aastalt arstiabi kättesaadavust. Asi ei ole ainult rahas, vaid ka poliitilistes valikutes ja väärtustes – mitmed meist majanduslikult kehvemal järjel olevad riigid suudavad ebavõrdsust väiksemana hoida.
Tänase valitsuse maksupoliitilised otsused kalduvad jõukamate kasuks ja kasvatavad samal ajal vähemkindlustatute koormat. Sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole selline ebaõiglus aktsepteeritav. Eestit, meie tulevikku ei saa ehitada üles tuginedes vaesemate inimeste ja keskklassi rahakotile.
Maksutuludest loobumine ei ole vastutustundlik poliitika, see on julgus öelda: me kõik peame panustama, kui me tahame tugevat, hoolivat ja õiglaseid võimalusi pakkuvat Eestit. See on julgus öelda, et aeg on lõpetada olukord, kus vara ja kapitali maksustatakse vähe või üldse mitte.
Reili Rand: peaminister mängib jõuluvana, seda väiksema sissetulekuga inimeste arvelt