Reformierakonna nimekirjas Tallinna volikokku kandideeriv Urmas Sõõrumaa teatas Kanal 2 „Silmast silma“ saates, et naiste roll on „olla ilusad, emad ja rõõmustada oma mehi,“ millele järgnes näpuviibutus naiste suunas: „ärge püüdke tõestada maailmale, et suudate ma ei tea mida.“
Need sõnad ei ole lihtsalt ühe ärimehe möödaminnes poetatud mõtted. Tegu on mehega, keda Reformierakond tahtis veel hiljuti sokutada Tallinna linnapeaks. Kui erakond nägi Sõõrumaad Eesti suurima linna juhina ja nüüd aktsepteerib teda kõrgel kohal oma valimisnimekirjas, siis see pole enam juhus ega isiklik eksimus. See on väärtusvalik, mis ütleb nii mõndagi Reformierakonna ladviku kohta. Tõsi, reformierakondlaste seas on üksjagu neid, kes taolisi vaateid ei jaga.
Jutud naistest kui meeste rõõmu allikast on otsene tagasiminek ajastusse, kus levinud oli hoiak, et naise koht on kodus, teha perele süüa, hoolitseda laste eest ja näha kena välja. Tegelikult on Eesti naised juba ammu palju enamat: nad juhivad ettevõtteid, teevad poliitikat, on tippteadlased, säravad meie kultuurimaastikul, päästavad meditsiinis elusid ja õpetavad meie lapsi. Eesti naiste tööhõive on üks Euroopa kõrgemaid. Nende rolli kitsendamine patriarhaalseks klišeeks on selge solvang.
Lähiminevikust mäletame, et mõnedel EKRE poliitikutel oli kombeks kostitada naisi alavääristavate ja toksiliste sõnumitega. Kui nüüd on Reformierakond kiitnud heaks kandidaadi, kes väljendab sarnast maailmapilti, siis tuleb küsida: kas peaministrierakond on oma väärtustes libisemas konservatiivsuse poole?
Murelikuks teeb, et taolised hoiakud pole isoleeritud juhtum. Näiteks tekitas Postimehe valimismootori küsimustik hiljuti palju pahameelt, sest selles uuriti muuhulgas: „Kas peate õigeks, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?“ Küsimustik lubas kohalike valimiste kandidaatidelt küsida „olulisi väärtusi ja põhimõttelisi poliitilisi küsimusi“, ent tegelikult kinnistas see hoopis vananenud ja kahjulikke soorolle. Palju sisukam oleks küsida hoopis: kas iga inimene peaks saama ise otsustada, kas pühenduda rohkem tööle, perele või nende ühendamisele – ilma et ühiskond tema valikut halvustaks? Just selline lähenemine peegeldaks tõeliselt väärtuspõhist arutelu ja austaks inimeste vabadust.
Eesti ühiskonnas on paraku näha, et konservatiivsed ja patriarhaalsed hoiakud püsivad. Seda murelikku trendi kinnitas hiljuti ka Eesti noorte seas läbi viidud väärtusuuring, kus 15aastaste tüdrukute hoiakud sarnanesid eakaaslastega Põhjamaadest, noormeeste oma aga pigem Rumeeniaga. Kui avalikus ruumis normaliseeritakse mõtteviisi, et naise koht on kodus, pliidi ääres või mehe meelelahutuseks, siis pole ime, et sooline ebavõrdsus visalt püsib. Seni oleme harjunud kuulma naisi alavääristavaid sõnumeid eelkõige EKRE suust, ent kui Reformierakond on valmis samasuguseid seisukohti vaikides aktsepteerima, siis tekib õigustatud küsimus: kas peaministrierakond on väärtusruumis liikumas sammukese tagurluse poole?
Eesti vajab poliitikat, mis toetab soolist võrdõiguslikkust ja iga inimese võimalust oma potentsiaali rakendada. Naised ei pea tõestama oma väärtust ühelegi mehele ega erakonnale – nad on seda juba ammu teinud oma töö, teadmiste ja võrdväärse panusega ühiskonda. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et ühiskond on tugevam siis, kui kõik saavad oma võimeid rakendada, seda sõltumata soost, vanusest või päritolust. Kui osa poliitikuid püüab saata naisi tagasi pliidi äärde, siis meie seisame kindlalt selle eest, et naiste hääl oleks nähtav ja kuuldav igas eluvaldkonnas. Võtkem või praegu kuumad valimisnimekirjad.
Aastal 2025 on täiesti vastuvõetamatu, kui naiste rolli defineeritakse mehe rõõmuks olemise kaudu. See ei ole progress, see ei ole väärikas ja see ei ole Eestile kasulik.
Kui tahame võrdset ja kaasaegset ühiskonda, peame ütlema selgelt: naisi ei tohi taandada tagurlikesse rollidesse – ei telelaval, valimismootoris ega erakondade nimekirjades.