Kui rikkus koondub aina väiksema inimeste grupi kätte ja meie sisetarbimist elus hoidev keskklass hääbub, ei ole lahendus laia kaarega maksude langetamine kõigile – tegelikult peaksid just jõukad rohkem panustama, sest võrdsem ühiskond toob ka laiapõhjalisema majanduskasvu.
Paremerakondade lihtsustatud majanduspoliitiline loosung sellest, kuidas maksude langetamine või kaotamine paneb majanduse ja meie kõigi heaolu kasvama, on praktikas hoopis vastupidise mõjuga. Tegelikkuses oleks see taaskord kingitus ainult rikastele, sest see kasvatab juba niigi suurt ebavõrdsust ühiskonnas ning lõikab läbi keskklassi ja madalapalgaliste võimalused senistele avalikele teenustele nagu hea haridus või kättesaadav arstiabi.
Madalad maksud koos olematu ümberjagamisega ei too kaasa ei majanduskasvu ega paremat elu. Pigem vastupidi – need süvendavad ebavõrdsust, pidurdavad sisetarbimist ja kahandavad keskklassi.
Kui pere eelarve ei pea enam vastu
Küsigem ausalt: kas maksude alandamine aitab kaasa sellele, et emana jaksaksin maksta laste huviringide, kooliskäimise ja ravimite eest samal kuul, kui tuleb tasuda ka kütte, elektri ja laenuarved? Sest just seda maksude kaotamine teeb. Meile iseenesestmõistetavad riiklikult tasutud või toetatud teenused muutuvad vähem kättesaadavaks ning perel tuleb teha valik, kas tasuda hambaarstiarve või osta lapsele uus talvejope?
Just sellistesse valikutesse ongi Eesti keskklass täna surutud. Mitte sellepärast, et me oleks vaesed, vaid sellepärast, et meie ühiskonnas on raha koondunud väheste kätte. Need, kel niigi rohkem, saavad juurde, aga need, kes napilt toime tulevad, satuvad riikliku toe kadumisel suurematesse raskustesse.
Keskklass nõrgeneb, majandus seisab
Just keskmine Eesti pere – see, kus vanemad käivad tööl, kasvatavad lapsi, ostavad toidukraami ja riideid, tellivad kodu- ja terviseteenuseid, maksavad ausalt makse ja panustavad oma kogukonda – on Eesti majanduse kandetala. Kui aga riigi majandus- ja maksupoliitika ning kaasnevad hinnatõusud muudavad nende perede igapäevaelu järjest kallimaks ja ebakindlamaks, siis ei kannata ainult inimeste toimetulek ja elukvaliteet. Nõrgeneb ka kogu riigi majanduslik vundament. Vähem ostujõudu tähendab vähem ettevõtlust, vähem ettevõtlust tähendab vähem töökohti ja maksutulu ning nii jääbki majandus paigal tammuma.
Asi ei saa olla ainult rahas
Veelgi keerulisemaks muutub olukord siis, kui maksutulu vähenemise tõttu kärbitakse avalikke teenuseid. Kui koolid, haiglad ja sotsiaalhoolekanne peavad toime tulema järjest väiksema ressursiga, tähendab see inimestele suuremaid kulutusi oma taskust ja veelgi väiksemat sisetarbimist. Heido Vitsur on märkinud õigesti, et Eesti ei ole tegelikult vaene riik, sest majandusnäitajate poolest oleme mitmest Ida-Euroopa riigist ees. Hoolimata sellest seisame sageli Euroopa vaesustabelite tipus, olgu jutt pensionäridest või arstiabi kättesaadavusest. Kui meist majanduslikult kehvemal järjel olevates riikides suudetakse hoida sotsiaalset ebavõrdsust väiksemana, ei saa asi olla ainult rahas. Asi on poliitilistes valikutes ja väärtustes, mis neid valikuid kujundavad.
Aastakümneid on meil korratud, et hädasolijale ei tohi anda kala, vaid õng. Aga kui riik eeldab, et igaüks saab ise hakkama, ent samal ajal ei loo võimalust kõigile kättesaadavaks hariduseks, tervishoiu- või tugiteenusteks, siis ei räägi me enam võrdsest stardist, vaid sotsiaalsest loteriist.
Sotsiaaldemokraatide hinnangul vajab Eesti majandus kasvu, mis toetub laiapõhjalisele heaolule ja õiglasemale maksusüsteemile. Selleks tuleb ausalt hinnata, kas senine maksustruktuur toetab pikaajalist arengut. Kui suurem osa maksukoormusest lasub keskklassi ja palgasaajate õlul, samal ajal kui varasid ja kapitali maksustatakse vähe või üldse mitte, siis on tulemuseks süvenev ebavõrdsus ja närbuv siseturg.
Selle tasakaalu taastamiseks on vaja teha läbimõeldud muudatusi. Eestis tuleks kehtestada progressiivne tulumaks. Jah, samal ajal me oleme veendunud toiduainete käibemaksu langetamise vajalikkuses, sest see aitab leevendada hinnasurvet eelkõige just neile peredele, kelle eelarvest moodustavad esmavajalikud kulutused suurima osa.
Majanduskasv, mis põhineb ainult väikese grupi inimeste rikkusel ja ülejäänute ellujäämisvõimel ei ole stabiilne ega õiglane. Tugev riik tähendab õiglasemat vastutuse jagamist. Nii saame tagada, et Eesti majandus ei kasva mitte ühe osa ühiskonna arvelt, vaid koos ühiskonnaga.