13. novembril toimunud Riigikogu istungil arutleti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise riikliku tähtsusega küsimusena Eesti sündimuse, väärtuste ja perede toimetuleku tuleviku teemat.

Ettekannetega esinesid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Lauri Läänemets, Tartu Ülikooli sotsioloog Mare Ainsaar, sihtasutuse Mõttekoda Praxis juhtkonna liige Maarja Tinn ning lastepsühhiaater ja psühhoanalüütiline psühhoterapeut Anne Kleinberg.

Lauri Läänemets rõhutas oma ettekandes, et sündimuse ja perede toimetuleku teemad on palju laiemad kui pelgalt riiklikud rahalised toetused. „Tänase arutelu keskmes ei ole küsimus, kas ja kuidas riik peaks naisi rohkem sünnitama panema. Küll aga on teretulnud mõtted, kuidas me saavutame olukorra, et ühiskond ise, iga üksikisik selleni jõuab, et ükski soovitud laps ei tohi jääda siia ilma sündimata,” sõnas Läänemets.

Ta tõi esile, et sündimust mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas turvatunne ühiskonnas. „Kui noor inimene kasvab kõhklustega oma tuleviku osas, on loomulik, et isegi kui lapsi väga soovitakse, võib turvatunde puudumine piduriks osutuda,” märkis ta. Ta rõhutas ka lähisuhtevägivalla laialdast levikut Eestis, mis turvatunnet vähendab.

Läänemets osundas, et laste kasvatamine on sageli naiste õlul: „Paljusid naisi ärritab, kui keskealised mehed räägivad sellest, kuidas ja kui palju naine sünnitama peab. Mitte sellepärast, et neile laste saamine korda ei lähe, vaid sellepärast, et nad on kas ise kogenud või nende lähedased on kogenud olukorda, kus naine lapsega jääb üksi – üksi, kui on vaja mähkmeid vahetada; üksi, kui laps on vaja trenni viia ja sealt tuua; üksi, kui pärast tööd väsinuna peab koos õppima või mängima; üksi, kui väikese lapsega kodus olles ei ole kedagi, kellega suhelda,” tõi Läänemets näiteid.

Kolmanda olulise teemana tõi Läänemets välja heaoluriigi kärped ja nende mõju perede toimetulekule. „Eelarve ei kindlusta tuge vajavate perede toimetulekut, vaid loob juurde uut ebaõiglust, trotsi. Sellises olukorras on raske eeldada, et laste sündides toimuks mingi muutus,” ütles ta.

Oma ettekande lõpetuseks rõhutas Läänemets vajadust ühiskondliku kokkuleppe ja teaduspõhise arutelu järele. Ta kutsus üles erakondadevahelisele koostööle ning märkis, et üksnes maailmavaatelised hoiakud ei ole kõige parem lahendus sündide toetamisel.

Tartu Ülikooli sotsioloog Mare Ainsaar andis põhjaliku ülevaate Eesti sündimuse olukorrast ja tulevikuperspektiividest, rõhutades, et sündimust tuleb vaadata nii absoluutarvude kui ka suhtarvude kaudu. „Eelmisel aastal sündis meil 9 630 last. See on see arv, mida demograafid eriti ei armasta, aga kõik riigijuhtijad peaksid ka kindlasti vaatama,” tõi Ainsaar välja. Samas on ka summaarne sündimuskordaja rekordiliselt madal – vaid 1,2.

Ainsaar selgitas, et sündimuse langus mõjutab otseselt rahvastikupüramiidi ja seega ka tulevikus töötavate inimeste ning pensionäride arvu. Ta märkis, et kuigi Eestis on naiste seas lastetute osakaal rahvusvahelises võrdluses madal (u 10%), on probleemiks soovitud ja tegelike laste arvu vahe. „Kui oleks võimalus, siis soovitaks keskmiselt kahte last. Tegelikkus on 1,2. Nii et meie kõige suurem probleem praegu on ikkagi vahe soovide ja tegelikkuse vahel,” ütles Ainsaar.

Selle vahe peamiste põhjustena tõi Ainsaar välja majandusliku kindlustunde puudumise. Uuringute järgi vajab lapsevanem iga lapse kohta umbes 500 eurot lisaks ning jõukamates peredes sünnibki rohkem lapsi. Samuti mõjutavad sündimust eluasemeprobleemid, töö- ja pereelu ühitamise võimalused, tervis, partneri leidmine ning üldine ebakindlus. „Meil ei ole ühte põhjust, vaid meil on neid õige mitmeid, kui me tahame seletada ära, kust see sündimuse vahe tuleb,” ütles Ainsaar.

Ta tõi esile ka emaduslõivu ehk rahalist kaotust, mida lapsevanemad pärast lapse sündi kogevad, ning märkis, et Eesti on selles osas Euroopa riikide seas keskmisel kohal. Sündimust mõjutab ka vanus, millal lapsi saadakse. „Otse loomulikult ei peaks me kuidagi sundima inimesi noorest peast lapsi saama, aga puht statistiliselt ja demograafiliselt me praeguseks hetkeks teame, et see mõjutab sündimust,” tõi Ainsaar välja.

Riigi rolli kohta märkis Ainsaar, et Eesti perepoliitika on küll olnud helde, kuid siiski on Eesti viimastel aastatel võrreldes teiste riikide pingutustega maha jäänud.

Ta rõhutas, et lapsed sünnivad siis, kui on olemas soov lapsi saada. „Tegelikult see soov on õnneks praegu veel olemas, aga siis peavad olema ka võimalused,” nentis Ainsaar.

Kokkuvõttes tõi Mare Ainsaar välja, et sündimuse suurendamiseks tuleb vähendada vahet soovide ja võimaluste vahel, pakkuda peredele kindlustunnet ning toetada vanema- ja suhteõpetust.

Maarja Tinn Praxise mõttekojast keskendus oma ettekandes sündimust mõjutavatele nn pehmetele teguritele, eriti väärtustele ja väärtuslõhele Eesti ühiskonnas. „See, kuidas inimesed Eestis töö või pere või hooldusvastutuse vahel oma elu korraldavad, ei ole juhus ega see ole ka isiklik valik. See peegeldab väga palju seda, milliseid väärtusi ja ootusi ühiskond nende rollidele seab,” ütles Tinn.

Tinn tõi näiteks Nobeli majanduspreemia laureaadi Claudia Goldini uurimused, mille kohaselt tekib ühiskonnas nn ebavõrdsuse lõks, kui ei kohaneta naiste hariduse ja tööalase osaluse kasvuga.

„Naised võtavad suurema hoolduskoormuse, mis pidurdab nende karjääri, pidurdab nende sissetulekut, mehed omakorda jäävad kõrvale hooldusvastutusest ning tulemuseks on süsteem, kus ebavõrdsed rollid taastoodavad ennast põlvkonniti koos siis madalama sündimusega, aga ka üleüldisemalt väiksema heaoluga meile kõigile,” selgitas Tinn. Ta rõhutas, et riigid, kus töö- ja pereelu on ühildatavad ning hoolduskoormus jagatud, suudavad tagada nii majandusliku jätkusuutlikkuse kui ka kõrgema sündimuse.

Väärtuslõhe ilmneb eriti noorte seas. Tinn viitas oma ettekandes rahvusvahelisele kodanikuhariduse uuringule ICCS, mille tulemused näitavad, et Eesti noorte keskmine toetus soolisele võrdõiguslikkusele on jäänud samaks. Ent Tinn rõhutas, et samasus on tingitud sellest, et tüdrukud on liikunud edasi, samal ajal kui poisid on teinud sammu tagasi. Tüdrukute väärtused sarnanevad Põhjamaade noortega, samas kui poiste hoiakud on lähemal Poola ja Rumeenia noortele, kus rõhutatakse traditsioonilisi rolle.

„Ühed, peamiselt tüdrukud, näevad võrdsust ja hoolivust demokraatliku ühiskonna loomuliku osana, teised, rohkem siis poisid, peavad soolist hierarhiat ja rollide jaotust endiselt normaalseks ja ka õigustatuks,” tõi Tinn välja.

Noorte väärtused on nihkunud individualistliku eneseteostuse suunas, kus haridust ja rahvusvahelisi kogemusi väärtustatakse kõrgelt, kuid lapsevanemaks saamist peetakse vähem tähtsaks. „Eesti noored või oluline osa nendest vähemasti ei pea pere loomist enam enesestmõistetavaks elu osaks. Võimalik, et seda tunnetatakse pigem siis kas riskina või koormana,” märkis Tinn.

Olulise probleemina tõi Tinn välja sotsiaalmeedia rolli väärtuslõhe kujunemisel, eriti poiste seas, kelle ettekujutus mehelikkusest kujuneb üha enam niinimetatud manosfääris: „Sotsiaalmeedia kohe kindlasti ei ole enam täna lihtsalt peegel, mis kajastab noorte mõtteviisi, vaid ta on ikkagi aktiivne mõjutaja, mis kujundab meie väärtusi, norme ja ka identiteeti.” Ta rõhutas, et manosfääris levivad sõnumid, mis tugevdavad soolist vastandumist ja polariseerumist.

Tinn lõpetas oma ettekande küsimusega, millist poliitikat Eesti vajab. „Kas me tahame ühiskonda, kus elukorraldus taastoodab ebavõrdsust, kus me oleme valmis ka maksma selle hinda nii majanduse, sündimuse kui ka üleüldise heaolu arvel, või sellist, kus töö, pere ja laiemalt hool on päriselt ühitatavad ja riigi silmis ka väärtustatud?“ küsis ta. Tinn rõhutas vajadust poliitika järele, mis toetab võrdsust töö- ja pereelus, arendab väärtusmõistmist ja kriitilist meediapädevust ning kujundab arusaama, et hoolivus, võrdsus ja vastutus on tugevuse, mitte nõrkuse märgid.

Lastepsühhiaater ja pereterapeut Anne Kleinberg rõhutas oma ettekandes, et Eesti ühiskonnas on vanemluse latt seatud väga kõrgele. „See ei ole mitte kõikidele jõukohane, see on jõukohane targematele ja paremini kindlustatud inimestele,” sõnas Kleinberg. Samas kinnitavad uuringud, et kõrge vanemluse sihtimine tasub end siiski ära, sest nii emad kui ka isad on vaimselt ja füüsiliselt tervemad, kui nad oma lastega tegelevad.

Kleinberg tõi esile, et lapse arenguks on kõige olulisem kasvamine rahulikus ja turvalises peres, kus laps saab mõlema vanema sisulist tähelepanu. „See kiindumussuhe on võimalik mõlema vanemaga. Väga tihti arvatakse, et see on ainult ema pärusmaa. Ei ole,” rõhutas Kleinberg. Ta märkis, et Eestis on palju üksikvanemaid ning trend elada üksinda on suur, mis võib mõjutada perede valmisolekut saada rohkem kui üks laps.

Kuigi Eesti lapsed on majanduslikult suhteliselt hästi varustatud, tuleb see sageli vanemate suure töökoormuse hinnaga. Samas on murettekitav, et noorukite suitsidaalsus ei vähene ning vägivald ja vaimse tervise probleemid on tõsised riskid. Kleinberg sõnul realiseeruvad need ohukohad eriti nende laste puhul, kes kasvavad üles vägivalla keskel: „Nendel on hästi kõrge risk saada ise vägivaldseks lapsevanemaks… või mis kõige kurvem, see inimene on ise vaimselt haige.”

Kleinberg ütles, et vanemate heaolu peegeldub otseselt laste heaolus: „Nii hästi, kui vanemad ennast tunnevad, nii hästi tunnevad ennast ka lapsed.”

Kleinberg rõhutas oma ettekandes isa rollile lapse arengus: „Isal on täpselt sama võimalus olla hästi arendav, toetav ja soe lapsevanem kui emal.” Ta tõi välja, et mida varem isa on lapse kasvatamisse kaasatud, seda paremini läheb nii isal kui ka lapsel. Samuti on oluline toetada isasid, eriti esmakordselt isaks saajaid, et nad tunneksid end enesekindlalt ja saaksid vajadusel abi. „Isad väga tahavad olla isad, tahavad, et neid rohkem praktiliselt ette valmistatakse ja kaasatakse kõikidel hetkedel,” ütles Kleinberg

Kleinberg tõi välja, et ka ühiskonna hoiakud vanemluse ja eriti isa rolli suhtes on väga tähtsad: „Nendes ühiskondades, kus isa hooldajana, isa lapsevanemana on väärtustatud, on meeste jaoks seda palju lihtsam teha.” Ta rõhutas, et isa roll ei ole enam ainult leivateenija, vaid ka hoidja ja kasvataja.

Kleinberg juhtis ettekandes tähelepanu sellele, et ka mehed võivad kogeda sünnitusjärgset depressiooni: „Tegelikult iga kümnes isa kogeb seda.” Kui vanemad on depressiivsed või ärevad, mõjutab see otseselt lapse arengut ja pere toimimist.

Ta rõhutas vajadust pakkuda tuge peredele nii lahutuse kui ka uute peremudelite tekkimisel ning märkis, et oluline pole mitte perevorm, vaid see, et rollid oleksid tasakaalukalt täidetud ja vanemad saaksid üleminekuperioodidel tuge.

Lõpetuseks rõhutas Kleinberg, et kõik sekkumised, mis toetavad positiivset vanemlust, kaasvanemlust ja perenõustamist, on üliolulised ning ei tohiks ajas katkeda. Ta tõi välja vanemate vaimse tervise, töö- ja pereaja paindliku ühendamise ning perede majanduslik toimetuleku ja sotsiaalse toe aspektid. Ta lisas aga, et veelgi olulisem on see, kuidas ühiskond hindab vanemat, vanemlust ja peret, eriti peret, kes julgeb jätkuvalt lapsi saada.

Fotod (autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)
Istungi salvestus: Youtube