Sven Mikser: peaksime sarnaselt rootslastele ja soomlastele oma riigikaitse kulud üle vaatama

Jana RistimetsRiigikaitse

Eesti iseseisva kaitse loomiseks on võimalik investeerida tunduvalt suuremaid summasid kui seni kasutatud, kirjutab Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat Sven Mikser Eesti Päevalehes.

Eile ilmunud artikli pealkiri “Soome ja Rootsi plaanivad iseseisvat kaitsevõimet mitmekordistada” (EPL 03.01) on sisu arvestades mõneti eksitav, kuivõrd kumbki riik ei kavatse nähtavas tulevikus mitmekordselt suurendada riigikaitsele eraldatavat proportsiooni oma sisemaisest kogutoodangust. Küll aga on tõsi, et mõlemad riigid moderniseerivad aktiivselt oma kaitsejõude ja relvastust ning kasvatavad vägagi tuntavalt ka kaitse-eelarveid.

Rootsi kaitse-eelarve eeldatav umbes neljakümneprotsendiline kasv viie aasta jooksul on igal juhul märkimisväärne ja kõneleb muutunud ohutajust seoses Venemaa üha agressiivsema käitumisega. Sama sõnumit kannab ka kaitsejõudude struktuuri üle vaatamine, kutsealuste arvu suurendamine ja mitmete üksuste reaktiveerimine.

Siiski tuleb toimuva korrektsesse konteksti panemiseks meenutada, et Rootsi kaitse-eelarve on viimase kümnendi jooksul jäänud enamasti 1 ja 1,2 protsendi vahele riigi SKT-st ning see ei tõuse ka alanud aastal vaatamata suurele lisarahastusele isegi 1,5 protsendini.

Soome kaitse-eelarve kasvu taga on suurima kuluartiklina hävituslennukite välja vahetamise ülikallis projekt, mis nõuab tosina aasta jooksul ligikaudu kümme miljardit eurot. Tegemist on pikalt planeeritud mastaapse ettevõtmisega, mis lähtub seni kasutusel olnud hävitajate F-18 elutsükli peatsest lõppemisest. Nii ei peegelda see eelarverida küll otseselt tänasel hetkel järsult teravnenud julgeolekuolukorda Euroopas, kuid kahtlemata tunnetab ka Soome Venemaalt lähtuvaid julgeolekuohte vägagi akuutselt ning arvestab nendega oma kaitsevõime planeerimisel ja moderniseerimisel.

NATO liikmena saab Eesti oma kaitse planeerimisel iseseisva kaitsevõime kõrval arvestada ka liitlaste toe ning Alliansi ühtse heidutushoiakuga. Iseseisva kaitsevõime arendamisel on ühelt poolt oluline järjepidevus ja prognoositavus, see tähendab kaitseplaneerijatele antav kindlus, et pikaajaliste arenguplaanide rahastamist puudutavad otsused üleöö ei muutu.

Teisalt on oluline, et kaitsevõime arengut puudutavad eelarveotsused võtavad arvesse iga loodava võime kogu elutsükli kulusid. Vastutustundlik planeerimine tagab, et isegi kui kõik korraga ei saa, on kõik loodavad üksused ja soetatavad relvasüsteemid ka reaalselt olemas ja vajadusel kasutatavad.

Kahtlemata on Eesti iseseisva kaitse loomiseks võimalik hästi investeerida ka tunduvalt suuremaid summasid, kui meil seniste aastate ja aastakümnete jooksul on kasutada olnud. Kui palju üle kokku lepitud kahe protsendi oma SKTst me rahvusliku kaitsevõime arendamiseks lähiaastatel suudame eraldada, sõltub aga paratamatult ka sellest, kui palju raha on minimaalselt vaja Eesti sotsiaalkaitse, hariduse, kultuuri, siseturvalisuse ja palju muu vältimatut vajaliku ülal pidamiseks ja kui suurt maksukoormat meie kollektiivne turi kanda suudab. See optimeerimisülesanne on valitsuse ja riigikogu käes.

PÄEVA TEEMA | Sven Mikser: peaksime sarnaselt rootslastele ja soomlastele oma riigikaitse kulud üle vaatama