Viimastel nädalatel on taas kõlanud parempoolsete ettepanekud kaotada alampalk, väites, et just nii saab suurendada inimeste tööhõivet ja toetada ettevõtlust.
See mõttekäik lähtub eelmise sajandi majandusloogikast ega arvesta praeguse tööturu tegelikkust. Eesti probleem ei ole liiga kõrge, vaid pigem madal alampalk ning selle otsene tagajärg on palgavaesus ja süvenev piirkondlik ebavõrdsus.
Väide, et alampalk tõrjub inimesi tööturult, ei pea praktikas paika. Kui see nii oleks, näeksime suurt tööpuudust riikides, kus alampalk on Eestist märksa kõrgem. Tegelikkus on vastupidine. Paljud Euroopa riigid, sealhulgas mitu Ida-Euroopa riiki (näiteks Poola ja Bulgaaria), on alampalka viimastel aastatel märkimisväärselt tõstnud, ilma et see oleks toonud kaasa töötuse kasvu.
Eesti olukord alampalga võrdluses tekitab muret. Eurostati andmetel on meie alampalga suhe mediaanpalka ning selle ostujõud Euroopa Liidu madalaimate seas. See tähendab, et ka täistööajaga töötav inimene võib jääda vaesusriski. Seetõttu ei ole alampalga tõstmine ideoloogiline küsimus, vaid selge sotsiaalne vajadus.
ELi miinimumpalga direktiiv soovitab seada sihiks vähemalt 50 protsenti keskmisest või 60 protsenti mediaanpalgast. See ei ole ainult ühe erakonna ega ametiühingute eesmärk, vaid kogu Euroopa ühine arusaam õiglasest töötasust. Selle põhimõtte kehtivust on kinnitanud Euroopa Kohus.
Eesti senine kogemus näitab samuti, et alampalga tõstmine ei kahjusta ettevõtlust ega tööhõivet. 2024. ja 2025. aasta varasemast kiirem alampalga tõus ei toonud kaasa töökohtade kadumist. Ka mitte maapiirkondades, kus seda kõige enam kardeti. Sama kinnitab majandusteadus: Nobeli preemia laureaadi David Cardi uuringud näitavad, et mõõdukas ja järkjärguline alampalga tõus ei suurenda töötust.
Sageli unustatakse, et alampalka teenivad inimesed ei ole ainult kulu tööandjale, vaid ka ise tarbijad. Madalama sissetulekuga elanikud kulutavad suurema osa oma tulust kohalikele toodetele ja teenustele: toidule, eluasemele, transpordile. Seega jõuab alampalga tõus kiiresti tagasi majandusse ja toetab kohalikke ettevõtteid. Palgavaesuses elav inimene on seevastu sunnitud abi otsima omavalitsuse sotsiaalosakonnast.
Eestis saab alampalka või sellelähedast tasu ligikaudu kolm protsenti töötajatest. Seetõttu on mõju kogu majandusele piiratud, kuid mõju nende inimeste elukvaliteedile väga suur. Kui palk ei taga toimetulekut, suureneb surve sotsiaaltoetustele ja maksumaksja peab katma vahe, mida tööandja ei maksa. Sisuliselt tähendab see, et madalat palka maksvat ärimudelit hakatakse toetama riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest.
Ühtlasi suurendaks alampalga kaotamine veel piirkondlikku ebavõrdsust ja vähendaks inimeste turvatunnet. Madalapalgalised töökohad koonduvad juba praegu väljapoole suuremaid keskusi. Kui palgataset maakohtades veel alla suruda, kiireneb inimeste lahkumine väiksematest kohtadest ja ääremaastumine süveneb. Riigi roll pole aga tagada väärikad elutingimused ainult suuremates linnades, vaid kogu Eestis.
Alampalga tõstmine ei ole vastandumine ettevõtlusele. See on investeering inimeste heaolusse, piirkondade arengusse ja konkurentsivõimelisse majandusse. Eesti töötajad väärivad õiglast töötasu ja kindlustunnet, mitte palgavaesust.