Parempoolsete aseesimehe Siim Kiisleri ettepanek kaotada alampalk on küüniline – see ei arvesta tööturu tegelikkust ega toeta inimeste toimetulekut kriisiajal.
Väide, et alampalk diskrimineerib ja tõrjub madala oskustasemega inimesi tööturult, põhineb Milton Friedmani enam kui poole sajandi tagusel teoorial. Tänapäeva Euroopa Liidu tööjõuturg toimib aga hoopis teistel alustel. Kui miinimumpalk tõrjuks tõepoolest inimesi tööturult, peaksime nägema massilist tööpuudust riikides, kus alampalk on Eesti omast kordades kõrgem. Seda pole juhtunud. Õiglane miinimumpalk tagab inimestele vähemalt elementaarse elatustaseme ning Eestis tuleb alampalka edasi tõsta, mitte seda sootuks kaotada.
Kiisleri loogika, et ilma alampalgata leiaksid inimesed lihtsamini tööd, võib teoorias kenasti kõlada, kuid praktikas tähendaks see tööpakkumisi palgaga, mis ei kata isegi esmavajalikke kulusid. See tooks kaasa palgavaesuse laienemise ja tööturul nõrgemas positsioonis olevate inimeste kuritarvitamise. „Väärikus“, millest Kiisler räägib, muutuks illusiooniks, kui töö eest saadav tasu ei võimalda tegelikult ära elada.
Eriti pentsik on alampalga võrdlemine kartellikokkuleppega. Kartell tähendab väheste turuosaliste salajast kokkumängu kasumi suurendamiseks tarbijate arvelt. Alampalk on seevastu tööturu osapoolte vahel sõlmitud avalik kokkulepe, mille eesmärk on kaitsta töötajaid ülemäärase ekspluateerimise eest ja hoida ära olukord, kus palgad jäävad alla inimväärse piiri. Ettevõtete vahel toimib jätkuvalt aus konkurents, kuid õiglasemates ja selgemates tingimustes.
Parempoolsete hirmutamine, et miinimumpalk toob kaasa hinnatõusu, on suisa küüniline. Kas Eesti Nokia peaks olema võimalikult madala töötasu maksmine oma inimestele? Tegelikult kasvatab madalapalgaliste sissetuleku suurenemine sisetarbimist ja toetab seeläbi ettevõtlust. Kui töötajad teenivad kõrgemat palka, saavad nad osta rohkem kaupu ja teenuseid, millest võidavad ka ettevõtted. See omakorda aitab majandusel kosuda.
Eesti tööturu osapooled ehk tööandjad ja ametiühingud on seadnud eesmärgiks, et miinimumpalk moodustaks vähemalt 50% keskmisest palgast. See aitab vähendada majanduslikku ebavõrdsust ning palgavaesuses elamist. Kuid üksnes miinimumpalgast ei piisa.
Pean väga oluliseks, et ametiühingud muutuksid aasta-aastalt tugevamaks ja laiapõhjalisemaks, et töötajate õiguste eest paremini seista. Tugev kollektiivne läbirääkimisjõud tööandjatega tagab väärika töötasu, turvalised töötingimused ja töötajate õiguste austamise.
Kui peame valima, kas liikuda Põhjamaade suunas või minna odava tööjõu teed, siis mul ei ole vähimatki kahtlust, kumb suund on Eestile parem. Seetõttu on päris ootamatu lugeda, et erakond, kes lubab tuua poliitikasse uut hingamist, lähtub oma arusaamades tööturust ja palgapoliitikast hoopis eelmisest sajandist.
Tanel Kiik: kas Eesti Nokia peaks olema võimalikult väikese töötasu maksmine oma inimestele?