Sisuliselt kõik avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et Kristen Michali juhitud valitsuse reiting on langenud rekordmadalale: valitsuserakondi toetab vaid iga seitsmes Eesti kodanik. See pole mingi ühekordne kõikumine, vaid üha süvenev usalduskriis.

Eesti inimesed tajuvad, et valitsus ei kuula neid ega suuda pakkuda lahendusi nende toimetuleku parandamiseks ja majanduskasvu taastamiseks. Me pole aga jõudnud sellesse olukorda üle öö, vaid aegamööda. Toon välja viis olulist põhjust, miks valitsuse tegevus või just tegevusetus on samm-sammult rahva usaldust murendanud.

1. Hoolimatus inimeste toimetuleku suhtes

Kõrge inflatsioon ja järjestikused maksutõusud on mõjutanud kõige enam neid, kelle sissetulek on väiksem. Samal ajal pole valitsus astunud ühtegi sammu vähekindlustatud perede ja eakate toetamiseks.

Näiteks kui pea kõigis Euroopa Liidu riikides kehtib toiduainetele madalam käibemaks, siis Eestis väldib valitsus isegi arutelu selle üle. Selle asemel avastas peaminister äkki, et meil on liiga palju kaubanduspinda ning järelikult ei saa valitsus kõrgete toiduhindadega midagi teha.

Samamoodi lükati riigi 2025. aasta lisaeelarve menetlemisel tagasi sotsiaaldemokraatide ettepanek tõsta toimetulekupiiri, mis on üle kolme aasta muutumatuna püsinud. See oleks aidanud kõige raskemas seisus inimestel veidigi leevendust saada.

2. Ministrite üleolev retoorika

Julgeolekupoliitiliselt ja majanduslikult keerulisel ajal ootavad inimesed valitsuselt selgeid otsuseid, aga ka ausaid selgitusi ja empaatiat. Valitsuse liikmete retoorikast jääb paraku üheselt mulje, et opositsiooni ja rahva algatused pole tõsiseltvõetavad, vaid lihtsalt segavad valitsejaid.

Reformierakonna juhtpoliitikute avaldused kõlavad liiga tihti manitsusena ning näitavad nende võõrandumist enamikust valijatest. Kui inimestele antakse mõista, et valitsus on rahvast ja ettevõtjatest targem ning teab ainsana, mida teha tuleb, siis see tekitab pigem trotsi kui usaldust. Kõige silmatorkavam on kahtlemata rahandusminister Jürgen Ligi retoorika, aga erilise empaatiaga ei hiilga ka teised ministrid.

3. Ebaõnnestunud valitsusremont

Kevadine valitsusremont ehk sotsiaaldemokraatide valitsusest välja kabetamine pidi Reformierakonna plaani kohaselt tooma värske hingamise ja suurendama koalitsioonierakondade toetust. Tegelikult läks hoopis vastupidi ning vähenenud on nii peaministri kui ka valitsuse usaldusväärsus.

See oli tegelikult prognoositav, kuna Reformierakond ja Eesti 200 esindavad sarnast maailmavaadet, mis katab vaid kitsast osa ühiskonnast. Sisulist muutust ega uut energiat ei toonud ka uued ministrid. Mitu kuud koostatud koalitsioonileping on valdavalt mittemidagiütlev tekst, mis ei sisalda ühtegi uut ideed Eesti majanduskriisist väljatoomiseks ega inimeste toimetuleku toetamiseks.

4. Lõputu maksudebatt ja ebakindlus

Peaminister Michal lubas ametisse astudes, et kogu maksudebatt ja vajalikud otsused tehakse ühe korraga ära ning siis “pakitakse maksufestival kokku”. Tegelikkus on olnud vastupidine.

Iga paari kuu tagant tuuakse avalikkuse ette mõni uus maksumõte. Kevadel loobuti ettevõtete kasumimaksust ning asendati ajutine julgeolekumaks püsiva käibe- ja tulumaksutõusuga, juba mitmendat kuud timmitakse automaksu soodustusi ning nüüd spekuleeritakse tulumaksutõusu ärajätmise või hoopis maksuvaba tulu vähendamise üle.

See on tekitanud segadust nii inimestes kui ettevõtjates, sest keegi ei jõua enam jälgida, millised otsused on reaalselt tehtud ja mis on lihtsalt kellegi uitmõtted. Majandus vajab etteaimatavust ja stabiilsust, kuid valitsus loob täiendavat ebakindlust, mis pidurdab investeeringuid ja vähendab inimeste kindlustunnet.

5. Reformierakonna suveteater Tallinnas

Viimase tõuke andis Reformierakonna kaootiline suveteater pealinnas. Juuli alguses ähvardati linnapea Jevgeni Ossinovskit umbusaldada, siis tuldi koalitsiooni tagasi, aga ainult selleks, et kuu lõpus sealt taas lahkuda. Alles sooviti linnapeaks Urmas Sõõrumaad, nüüd hoopis Maris Laurit. Ühel hetkel oli koostöö Keskerakonnaga paratamatu, järgmisel hetkel suisa välistatud.

Pealinnas toimunud tõmblemine on õõnestanud Reformierakonna tõsiseltvõetavust kogu riigis, sest vaid vähesed usuvad, et sellised manöövrid võeti ette erakonna esimehe ja juhtkonna toetuseta.

Selge plaani puudumine süvendab kriisi

Valitsusel ei näi siiani olevat terviklikku plaani, kuidas tupikseisust välja tulla. Selle asemel nähakse vaeva süüdlaste otsimisega ja kord on probleem opositsioonis, kord ajakirjanduses, kord konjunktuuriinstituudis või ettevõtjates. Valitsus püüab end vastutusest taandada, kuid kriisi ajal on iga ministri roll just tavapärasest suurem. Selge plaani puudumine tähendab, et ka inimeste usaldamatus ja pettumus süvenevad.

Eesti vajab valitsust, mis mõistab inimeste muresid, selgitab ausalt oma otsuseid ja pakub usutavat visiooni. Praegu ei näe me paraku ühte, teist ega kolmandat.

Ma ei tea, kas parim lahendus oleks erakorralised riigikogu valimised või hoopis erakondade ülese ekspertide valitsuse moodustamine kuni järgmiste korraliste valimisteni. Küll aga on selge, et praegusel kursil edasiminekuks puudub Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusel rahva mandaat.