Kliimaminister Andres Sutt muutis 18. augustil ootamatult Kristen Michali poolt täpselt kaks aastat tagasi allkirjastatud dokumenti, mis käsitles riigi kui omaniku ootust RMK-le. Toona nähti selles sammu, mis aitab meid kestliku ühiskonna poole.

Kliimaminister Kristen Michal tõstis 21. augustil 2023. aastal esile “RMK mitmekülgset rolli riigimaade haldamisel ja avalike hüvede tagamisel. Lisaks riigimetsa kestlikule ja kliimamuutustele vastupidavale majandamisele on riigi ootustes olulisel kohal loodus- ja pärandkultuuri väärtuste kaitse ja taastamine, looduskaitsetööde korraldamine, elurikkust soosiv ja kliimamuutusi leevendav riigimaade haldamine, looduses liikumise motiveerimine ja korraldamine ning loodusteadlikkuse tõstmine.”

Michal tõdes toona: “Sellisel moel ootuste sõnastamine on esmakordne. Riigi ja ühiskonna ootused RMK tegevuse osas on märksa mitmekesisemad kui vaid riigieelarvesse laekuvad dividendid, mida on seni omaniku ootusena peamiselt väljendatud. Soovime, et riigimaadel tehtavad tegevused panustaksid rohereformi eesmärkidesse, mille hulgas on olulisel kohal elurikkuse ja ökosüsteemide hea käekäik ning tulevikku vaatav biomajandus.”

Nüüd siis tuli järsku kannapööre. Paratamatult tekib küsimus, et miks küll ometi. Mis on selle kahe aastaga muutunud? Meie metsade majandamisega seotud probleemid pole ju kaugeltki kadunud, pigem süvenenud. Kui kaht teksti võrrelda, siis need on pärit eri maailmadest. 2023. aasta augustist pärit dokumendis oli avalike huvide ja kestlikkuse tagamise küsimused põhjalikult lahti kirjutatud.

Uus dokument, mis kannab sellesama Michali valitsuse ministri allkirja, näib unustavat, et riigimets on üldrahvalik vara, mistõttu peab arvestama nii metsa kõikide funktsioonide kui ka huvigruppidega, samuti elukeskkonna hea seisundi ja taastamise, kogukonnametsade kaasava haldamise, puiduressursi juurdekasvu ja selle kvaliteedi ning raiete läbipaistvusega.

Uus sõnastus unustab laiema avaliku huvi ära. Ootused on kitsenenud metsale kui puiduressursi allikale, kõik muu on üldsõnaline, marginaalne ega kohusta RMK-d mitte millekski.

Mõned näited. Andres Sutt toob välja vajaduse jätkata praktiliste looduskaitseliste töödega, lisades, et neid töid tuleb teha eelarve piires. See on jabur sõnastus, sest kõike saabki teha ainult eelarve piires. Sisuliselt tähendab see, et looduskaitsetööd ja keskkond pole riigile prioriteet ehk pole eelarvet, pole ka tegevusi.

Veelgi kummalisem on omaniku ootus, mis puudutab metsade majandamist kaitsealadel, kus on peetud vajalikuks rõhutada, et see peab lähtuma õigusaktidest ja keskkonnaameti kinnitatud reeglitest kooskõlas RMK arengukava ja võimalustega. Vägisi jääb mulje, nagu oleks RMK seni tegutsenud seda kõike eirates. Loomulikult pole see nii.

Rõhk on siin sellel, et metsa peab majandama (loe: raiuma) võimaluste piires. Jällegi mõttetu konstruktsioon, mis viitaks justkui sellele, et RMK on metsi varasemalt majandanud reegleid rikkudes. Seega saab sellel sisutühjal sõnakasutusel olla vaid üks eesmärk: jätta RMK-le võimalus tõlgendada omaniku seisukohta nii, et metsi tuleb kaitsealadel raiuda nii palju kui reeglid vähegi lubavad. Loodushoiulised kaalutlused pole RMK pärusmaa.

Heidan pilgu ka sellele, millised ootused on välja jäänud. Neid on üsna palju. Puudub kohustus säilitada ja taastada ohustatud liikide elupaiku, teha kindlaks põlismetsade ja vääriselupaikade asukohad, töötada välja indikaatorid seire arendamiseks metsade kui elupaikade seisundi hindamiseks väljaspool kaitsealasid, taastada ja hooldada ebasoodsas seisundis olevaid elupaiku ja pidurdada invasiivsete liikide levikut.

Veel ei kuulu selle dokumendi alusel RMK ülesannete hulka pärandniitude hooldamiseks tingimuste loomine, looduskaitselise taristu hooldamine ja püsimetsanduse praktikate edendamine, et riigimetsas süsinikuvaru ei väheneks. Teisisõnu on välja on jäetud konkreetsed ja sisult olulised tegevused, need on asendatud üldsõnalisusega.

Peatun korraks ka metsal kui puiduressursi allikal, mis on uue dokumendi peateljeks. Sellele on pühendatud enam kui pooled punktid.

Loomulikult räägitakse puiduressursi kestlikust majandamisest, paraku ei taga seda sõnastus, pigem on asjad vastupidised. Nimelt on puiduressursi majandamine kestlik, kui “majandatavates metsades on netojuurdekasv ja raiemaht tasakaalus raieringi keskmisena.”

Jätan kõrvale netojuurdekasvu määratlemisega seotud probleemid ja keskendun vaid raiemahule, mida vaadeldakse raieringi aastate keskmisena. Reaalsuses sõltub raieringi raiemaht paljudest asjaoludest ja see selgub alles siis, kui raiering on läbitud. Tekib olukord, kus praeguseid otsuseid tehes tuleb omada ettekujutus sellest, mis juhtub või ei juhtu tulevikus. Näiteks võib raiering olla 50 aastat pikk. Kuidas küll teada, mis selle aja jooksul juhtub metsade ja raietega? Võimatu ülesanne, kui just klaaskuuli pole käepärast.

Tundub, et RMK ajutine säästliku toimetamise vahemäng on läbi saanud ning asutus liigub tagasi Mikk Marrani eelsetesse aegadesse. Paljudel tekib kindlasti kange tahtmine siunata vana tegevusmallide juurde naasvat RMK-d, olukorda, kus toormevoo maksimeerimine puidutööstusele on olulisem kui elukeskkond. Küllap on siunamine ositi õigustatud, aga samal ajal määrab RMK käitumise eelkõige tema omanik ehk siis poliitiline võim koos kliimaministeeriumi tippametnikega.

Lõpetuseks meenutan taas, et riigi metsad on üldrahvalik vara ja neid tuleb hallata mitte kitsalt metsatööstussektori, vaid terviklikest avalikest huvidest lähtuvalt. Kliimaministeerium seda aga ei tee.