Metsaseaduse muutmist on põhjendatud tööstuse ebakindlusega, mille taga olevat kaitsealade laienemine, kui aga vaadata andmeid, siis on kaitsealasid juurde tulnud väga vähe, eriti erametsades.
Metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kliimaminister kooskõlastusringile ja avalikule tagasisidestamisele saatis, on kindlasti väga huvitav lugemine kõigile, keda huvitab Orwelli-tüüpi kirjasõna. Tõsi, sealt oluliste nüansside väljalugemine pole lihtne, sestap jätame emotsioonid ja liigume sisu juurde.
Esmalt on vaja lähtekohta, et hinnata soovitud muutuste tähendust. Selleks sobivad hästi kolm metsade seisundi mõõdetavat näitajat:
- Metsa elurikkuse seisund. Elurikkus on surve all, mida väljendab mitmete metsaliikide, näiteks muuhulgas must-toonekure, seisundi märgatav halvenemine.
- Mets süsiniku sidujana. Metsad, mis tavapäraselt on süsiniku sidujad, on muutunud maakasutuse valdkonnas üheks suurimaks süsiniku emiteerijaks.
- Metsamajanduse kestlikkus. Metsa hektari tagavara väheneb, mis näitab, et senine majandamine pole olnud kestlik.
Kuna kõigi kolme näitaja osas on meie metsade seisund halvenenud, siis järelikult on metsakorralduses midagi väga valesti tehtud. Praegu on üliolulised valitsuse ja kliimaministeeriumi edasised sammud metsade jätkusuutlikkuse taastamiseks. Keskseks tööriistaks on metsaseaduses sätestatud metsade haldamise kord.
Metsaseadus seab eesmärgiks metsade kestlikkuse, mis eeldab ökosüsteemide kaitsmist ja kestlikku majandamist. Edasi sätestab seadus, et kestlikkuse nõue on täidetud siis, kui on tagatud elustiku mitmekesisus, metsa tootlikkus, uuenemisvõime ja elujõulisus ning on loodud ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldav mitmekülgne metsakasutus.
Vast valminud eelnõu lisab veel ühe punkti: metsandus peab tagama kliimamuutuste mõjude leevendamise ja nendega kohanemise. See osa seadusest on suurepärane ning täidab lugeja paratamatult lootusega, et meie metsandus tehakse kiiresti korda.
Paraku on nii, et nagu pole senine seadus taganud iseenda eesmärkide täitmist, ei liigu selle poole ka uus eelnõu. Sellest ei leia muudatusi, mis parandaksid oluliselt elurikkuse seisundit ega midagi, mis viiks metsad tagasi süsiniku sidujateks või tagaks kestliku metsanduse, taastaksid metsade hektaritagavara. Ainuke sellesuunaline ettepanek toob maksimaalse lageraielangi suuruse seitsmelt hektarilt viiele hektarile, mis on kosmeetiline muutus, kuna metsatagavara kiire kahanemise ajastul on nii suurte lankide arv pea olematu.
Garanteerime, et 70 protsenti Eesti metsast saab majandusmetsaks
Kahjuks töötab eelnõu seaduse püstitatud eesmärkide vastu. Põhiline uudsus peitub lisatud lõikudes, mis sätestavad, et 70 protsenti Eesti metsadest (meie metsad moodustavad maismaast üle 50 protsendi) peavad olema majandusmetsad. Sisuliselt tähendab see, et meie metsade senine mittekestlik majandamine on garanteeritud 70 protsendil metsamaal ja ühegi teise seaduse alusel ei saa seal sellist toimetamist piirata.
Seaduses pole defineeritud majandusmetsa mõistet. Küll teeb seda märkimisväärsel viisil värske eelnõu, sätestades, et valitsuse määrus paneb paika alad, mis ei ole majandusmetsad. Siin on oluline trikk: seadus fikseerib 70 protsenti metsast majandusmetsaks, aga valitsuse määrusega, ilma riigikogu aruteludeta saab võimulolija otsustada, mis jääb või ei jää väljapoole majandatavaid metsi.
Seletuskirja järgi ei kuulu majandusmetsade alla looduskaitseseadusest tulenevate piirangutega alad. See tähendab, et metsaseaduse punkte saab rakendada kohalike omavalitsuste poolt loodud või loodavatel kaitsealadel, kogukonnametsades ja rohevõrgustiku aladel. Meenutan, et meie metsade seisund on paljuski just nende punktide tõttu halb. Eelnõu istandikke puudutavas osas nõutakse, et need tagaksid rohevõrgustiku toimimise, majandusmetsa osas sellist nõuet pole. Ilmselt on tegu näpuveaga.
Kõige tipuks kaob kohustus koostada metsanduse arengukavasid. Nii haihtub töövahend, mis on oluline ühe niigi metsaseaduses tähelepanu alt väljas eesmärgi, ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse tagamise, täitmisel
Miks on sellist seadusemuudatust tarvis?
Arvan, et vastuse sellele annab Maalehes avaldatud intervjuu Eesti metsa-ja puidutööstuse liidu juhatuse esimehe ja Graanul Investi juhatuse liikme Jaano Haidlaga, kelle kinnitusel oli Ukraina sõda puidutööstusele suur šokk, kuna üleöö kadus ära odava toorme sissevool. Töösturid olid pidid ootamatult Balti riikides toimima nagu saarel, kus puidutooret järel on palju vähem, kui on tööstuse vajadused. Seetõttu on pelleti suurtootmine langenud sõja algusest 30 protsenti ja puidutööstuse mahud kukkusid eelmisel aastal 20 protsenti. Tähelepanuväärselt läheb enamik puidutööstuse toodangust ekspordiks.
Graanul Investi puhul moodustab Eesti turg vaid ühe protsendi kogumahust. Kohaliku turu tarbeks pelleteid tootvad ettevõtted koduturu puhul probleemi ei näe, see puudutab eelkõige eksporti. Meie metsad lihtsalt ei suuda tagada tooret ülemõõdulise välisturule orienteeritud metsatööstuse tarbeks.
Metsaseaduse muutmist on põhjendatud tööstuse ebakindlusega, mille taga olevat kaitsealade laienemine. Kui aga vaadata andmeid, siis on kaitsealasid juurde tulnud väga vähe, eriti erametsades. Erandiks on Natura alad, mis õigeaegse hindamata jätmise tõttu viidi piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse, tekitades ebaõiglase olukorra kohalikest elanikest metsaomanikele. See jutt puudutab umbes 10 000 hektari suurust ala.
Siiski on riigimetsades kaitsealade sees toimunud piiranguvööndite asendumine sihtkaitsevöönditega, mille taga on kaks põhjust. Ühelt poolt on juhindutud põhimõttest, et vajalikke piiranguid kehtestatakse nii palju kui vähegi võimalik vaid riigimaal ja mitte eramaal, teisalt on piiranguvööndis elupaikade alalhoidu praeguse looduskaitse seaduse põhjal keerukas tagada.
Seega pole Eesti puidutööstusele ebakindlust tekitanud mitte niivõrd looduskaitse, vaid senise metsaseaduse poolt võimaldatud mittekestlikud metsamajandamise võtted. Viimast on raske tunnistada ja veel raskem muuta. Suurtööstusel tuleb selleks, et hetkel nina vee peal hoida, võtta metsast nii palju, kui vähegi saab. See on ilmselt ka põhjus, miks metsa raiutakse, nagu homset poleks. Priit Pärnapuu analüüsis seda Õhtulehes ilmunud loos “Raiu, nagu homset polekski?! Mis juhtub majandusmetsaga erinevate omanike käe all?”
Kust siis puidutööstuse suured tegijad saaksid abi loota? Eks ikka valitsuselt, kes on valmis veelgi suurendama Eesti metsade üleraiumist. Valitsuse toel saab Eesti-suuruse riigi jaoks ilmselgelt liiga võimas tööstus välisturu tarbeks veel lühiajaliselt edasi toimetada.
Kuidas sellist valitsemisstiili nimetada? Meelde tuleb koloniaalmaade valitsemine, kus tööstus töötab välisturgude nimel ja kurnab kohalikku elukeskkonda. Just see on minu hinnangul uue metsaseaduse tagamõte. Ohutuled peaksid põlema hakkama kõigil, kellele mets ja Eesti elukeskkond korda lähevad.