Ain Alvela artikkel Delfi Ärilehes „Viimase hetke pääsemine. Valitsus otsustas metsa- ja puidusektoril meele heaks teha“ kirjeldab metsatööstuse rõõmu valitsuse otsuse üle, millega plaanitakse käsitleda 70% Eesti metsamaast kui metsatööstuse toormebaasi – vist nii tuleb mõista majandusmetsa tähendust.
Nagu autor märgib, tuli muutus puidutööstusele viimasel hetkel, kuna juba hakkasid ilmnema kahanemise märgid. Põhjus jäi küll märkimata – puidutooret lihtsalt napib sedavõrd suureks paisunud tööstuse jaoks. Tööstuse rõõmupuhang on arusaadav, aga selle kontekstivabalt esiletoomine mitte. Põhjendan.
Aastakümnete jooksul on paisuv puidutööstus harjunud lähenemisega, et kui vaja, siis valitsus avitab, kas otse või kaude. Lubatud on ju pea kõike, et tööstusel oleks tooret võimalikult hõlbus kätte saada.
Sellist käekirja esindab näiteks lageraielankide piirangute lõdvendamine, raieküpsuse vanuse vähendamine ja diameetripõhine raie (kui diameeter ületab etteantud suuruse, siis võib raiuda sõltumata vanusest). Eestis on ka „unustatud“ Euroopa Liitu astumisest saati kohustada teha Natura-aladel metsaraietele mõjuhindamisi.
Paraku on nii, et ettevõtlus, sealhulgas metsatööstus, kipub kasvama, kuniks vähegi saab. Koos metsatööstusega kasvab ka ta toormenälg. Kestlikult toimimise asemel kipub riik andma tööstusele järele. Paraku paisub nii tööstus omakorda veelgi ja on järjest näljasem. Sellega kaasnevad halvad uudised maakogukonnale ja elukeskkonnale tervikuna.
Nagu artiklis viidatakse, kipub puit nüüdseks metsas otsa lõppema ja häda suur. Olukorra teeb hullemaks ka Venemaa ja Valgevene puiduimpordi järsk lõppemine.
Loogiline oleks, et kui tooret enam pole, siis peab tööstus koomale tõmbuma ja leidma kestlikuma tee.
Eestis on paraku vastupidi. Saab ju avaliku huvi arvelt veel juurde pigistada, kui hästi lobistada.
Selleks peaks kaotama avalikust huvist tulenevad piirangud metsamajandamisele, allutades kõike järjest metsaseadusele.
Pole vaja rohekoridore, pole vaja kogukonnametsi, vaja on puidutooret. Vaja on, et 70% Eesti metsamaast saaks puidutööstusele tooraineks. Lisaks veel see, mida saab kaitsealadelt võtta.
Agara raiumise tuules muutub kahjuks Eesti metsamaa veelgi suuremaks kasvuhoonegaaside heitjaks, mis aga tähendab suuremaid LULUCF trahve.
Muuseas, Soomes on sellest aru saadud ja räägitakse raiete vähenemise vajadusest, paraku meie endisest kliimaministrist peaministri lühinägelik silmanägemine ei taha või ei oska tervikpilti tajuda.
Mis arvate, kes maksab kinni need trahvid, kas metsatööstus või maksumaksja? Ilmselgelt on selleks maksumaksja.
Eraldi küsimus on, kas see 70 protsendi maagia päästab metsatööstuse. Paraku ei – metsatööstus kasvab suuremaks ja näljasemaks, mõne aja pärast on jälle häda käes.
Muuseas, on üks veider asjaolu selle 70% metsamaa majandusmetsaks kuulutamisega. Kui valitsus ja metstööstussektor räägib majandusmetsast, siis millest ta ikkagi räägib? Seaduses sellist mõistet pole.
2008. aastal kustutati metsaseadusest ka mõiste „tulundusmets“, mis on majandusmetsa sünonüüm.