Laulupidu näitab, et „Kõik majanduskasvu nimel“ ei saa olla Eesti peaeesmärk.

Tunnistan, et ma pole sage laulupeol käija. Kunagi ammu natuke ikka olin, aga mulle pole karvamööda suured rahvahulgad. Meeldib pigem väike seltskond või siis mööda looduse radu kulgeda.

Põhjus on vast ka selles, et mu lauluoskus on kehv, kuigi muusika on mu alaline saatja. Muusikas peidus olevad lood ja emotsioonid teevad mõtte, taju ja tundemaailma kirkamaks ning rikastavad. Laulupidu on selle ülim näide. Vähemalt mulle tundub nii.

Laulupeo vägi

Näen telerist lauljaid, näen nende emotsiooni, pisarais silmi kui raskesti sõnadesse vormitavate tunnete varjamatut peegeldust ja tunnen klompi kurku tõusmas.

Siis äkki olen ma seal, samades tundepuhangutes, iga ihukarvaga selle rahvaga, selle ülimalt vägeva kultuuri kandjaga, koos nende koorijuhtide ja lauljatega, kogu selle väekusega ja juurte sõnulseletamatu äratundmisega.

See kõik on suurem kui mina, see peab kestma üle aegade. See kõik on väärt, et selle nimel vaeva näha, katsumustele vastu seista, nii üksi kui ka koos teistega.

Olen uhke, et olen siin, sellel maal, selle kultuuri osa, uhke ka nende pisarate üle, mis mu silmanurka märkamatult pesa on leidnud.

Kõik see kordub ühest laulupeost teise, hoides mind, hoides meid, muutes mind ja muutes meid, tuues hingesügavustest esile midagi, mis on olulisem kui argised askeldused, midagi, mis meil kõigil enamasti kusagil peidus on ja on hoitud kui ülim väärtus.

Selle vallapäästmisel muutub järsku arusaamatult rumalaks ja sisutuks see, mis tahab meid muuta ratsionaalseteks omakasu peal väljas olevateks olevusteks nimega Homo oeconomicus.

Ühtäkki on nii iseendastmõistetav, et on midagi määratult olulisemat, midagi, mis annab mõtte, tähenduse ja kuuluvuse, ilma milleta muutuksime üksnes arvudeks Exceli tabelis, tarbijateks ja tööjõuks, ühtlaseks päritolu ja juurteta massiks.

Laulupidu on meie olulisim üldrahvalik riitus. Sel on mõte vaid kestlikuna üle aegade.

Mäletan, kuidas mind poisikesena käekõrval laulupeole viidi, ja sellest on mu hinges kustumatu jälg. Nüüd käivad seal mu oma lapsed ning nende hinge rikastab äratundmine meie kultuurist, meie pühast maast ja meie iseolemisest.

See tagab järjepidevuse, austuse üksteise, maa ja varem olnu vastu. See on oluline meie praegusele iseolemisele, aga mitte ainult.

Nii nagu meid ülendab varem olnu, on praeguses ajas väärikas olemine tähtis järgmistele põlvedele. Siis saavad ka nemad laulupidudel avaneda ja tajuda omavahelist ajatut ühtsust.

Iga päev, iga hetk, igaüks meist koos loob oma rahva lugu, nii heas kui halvas, ka siis, kui asistes argiaskeldustes sellele ei mõtle. Selle meelde tuletamine ongi vast laulupeo kui riituse alateadlik mõte.

Kultuur ja geenid

Kultuuriga on huvitav lugu. Pole olemas kultuuri kandvaid geene, pole olemas eestlase geene, pole soomlase ega sakslase omi. Ei, me sünnime kultuuri sisse ja saame selle osaks ning kandjaks, see kultuur kujundab meid ja meie seda.

Nii kujuneb meie unikaalsus ja eripära. Oma kultuuri tuleb suhtuda austusega, kanda seda vastutustundega ja väärikusega edasi anda. Mida sügavamad on ühe rahva kultuuri juured, mida paremini rahvas mäletab ja austab oma iidset päritolu, seda elujõulisem ta on, seda püsivam tänapäeva virvarris.

Juurtesse tasub ja peab süüvima. Kultuuri ei kanna üksik inimene, see on üle aegade ühine looming kogukondade ja ühiskonnana.

Ühes toimimine

Meie vennasrahva soomlaseks olemise uhkust kajastab eelmise sajandi 90-ndatel tekkinud moto „Soomlaseks sündimine on lotovõit“.

See pole alati nii olnud. Teise maailmasõja järgne soomlaste rada oli karm ja raske ning eeldas palju ühist pingutamist. Selle käigus sai Soomest riik, mis seisis hea kõigi heaolu eest, kus haridus muudeti kõigile kättesaadavaks, samuti tagati tugi kogukondadele ja ühistutele.

Ilmselgelt on see ka üks põhjusi, miks Soome on ÜRO ametliku aruande järgi juba aastaid riik, kus elavad maailma riikide võrdluses end kõige õnnelikumana tundvad inimesed.

Miks see nii on? Küllap ikka selle pärast, et mõistetud ja toetatud oli kogukondlikkus ja üheskoos toimimine.

Meil segab kogukondlikkuse mõistmist ajalooline trauma. Sassi lähevad nõukogulik kollektiiv ja kogukond. Kollektiivi juhtimine on hierarhiline ja tavaliselt mingist dogmast lähtuv, kogukonna on seevastu inimesed oma inimeste jaoks loonud ja seal tehakse tavaliselt otsuseid ühiselt.

Kogukonnas elamine on inimesele omane olnud kogu tema paari miljoni aasta pikkuse ajaloo vältel. Miks? Sest koos on kergem katsumustele vastu seista ja püsima jääda.

Absoluudini arendatud individualism on väga hiljutine ja pentsik nähtus. Üksi pikalt ei püsi. Oma eripära näitamine ja täies mahus vallandumine saab ikka teoks koos kogukonnaga, kogukonda arvestades. Vastupidine on võimalik jätkusuutmatult jõudu rakendades, teiste arvel.

Kogukondade toetamine ja neile võimaluste loomine on väga oluline. Selle tähtsust rõhutasid paljud koorijuhid laulupeo intervjuudes. Kui pole kohalikke kogukondi, kus on koorides laulmise lusti, siis ei saa püsida laulupidude üle aegade kestev riitus.

Kui vahend muutub eesmärgiks

Laulupidu näitab, et kokku kuulumine ja ühine toimimine on meie hingesügavustes mõistetud ja soovitud.

Ainuüksi laulupeost, mis selle ühistunde paari aasta tagant esile manab, siiski ei piisa. See peaks olema meie mõtteviisi alatine osa.

Meie elu peaksid juhtima meid ühendavad arusaamad. Laulu- ja tantsupidude nimed „Iseoma“ ja „Püha on maa“ on suurepärased motod, mille alusel elu korraldada.

Täiesti sobimatud motod oleksid „Kõik majanduskasvu nimel“ ja „Konkurents on püha“. Isegi niimoodi kirjutada on banaalne.

Miks? Sest siin on sassis eesmärk ja vahend. Majandus, selle kasv, samuti kõik muu sellega seotu ei saa ju olla eesmärk iseeneses, vaid vahend millegi ülimalt olulise saavutamiseks ja alalhoiuks.

Ohtlik on vahendit, ükskõik kui olulist, eesmärgi pähe võtta, sest siis hämustub, kes oleme ja olla tahame.

Elukeskkond ja kultuur

Meie väärtused ja arusaam maailmast ei tulene ainuüksi meie ajaloost ja meist endist selles loos. Sama olulised on koht, paikkond ja meie elukeskkond.

Eesti kultuur ja rahvas ei saanud tekkida Amazonase ürgmetsades, ei Sahara liivases kuivuses ega Alaska jääväljadel.

Ei, kõik see sai tekkida üksnes siin, selles elukeskkonnas, just siin Läänemere kallastel, just sellisena nagu Siiri Sisask laulab oma laulus „Mis maa see on“.

Vale ja ohtlik on pidada elukeskkonda eelkõige ressursi- ja toormeallikaks. Elukeskkond – see on meiega sama ruumi jagavad erinevad eluvormid, nende koostoimimine, meie maastikud, meie metsad, rabad, rohumaad, meri ja saared.

Neil kõigil on väärtus omaette ja samas oluline roll selles, kuidas rahvana ja kultuurina oleme kujunenud ja kujuneme. See roll on mõõtmatult suurem kui linlikus tehislikkuses tajume.

Elukeskkonda ei tohi käsitleda kui arusaamatu progressi paratamatut ohvrit, kui kohta, kust ainult võtta. Austuseta suhtumine elukeskkonda on austuseta suhtumine oma juurtesse, oma kultuuri.

Näiteks metsa vaid toormena käsitledes lõhume midagi jäädavalt sellest, kes oleme. Samamoodi nagu meie iseolemiseks on vaja kogukondadena koos toimetamist, on selleks vaja ka elukeskkonnaga kooskõlas toimetamist, aga mitte selle arvel üle jõu elamist.

Võtta tuleb keskkonnast ääretult ettevaatlikult, ikka tagasi andes, tagades püsimise ja järgides austust elukeskkonna vastu, sest me oleme selle osa ja selleta me ei saa. Ainult nii saab kesta.

Tagasi algusesse

Iga üksik laul räägib laulupeol oma lugu. Kõigist lauludest kokku põimub laulupeo iseoma lugu. Iga lugu kannab endas sõnumeid, suur lugu kannab ajatuid sõnumeid. Laulupeo lugu on suur ja ajatu. Sellel lool on kolm ajatut sõnumit: me kestame, kui austame ja hoiame oma juuri, me kestame, kui austame oma elukeskkonda, me kestame vaid ühiselt üksteist toetades.

ESSEE | Tiit Maran: tehkem nii, et Eestis sündimine on lotovõit