Kui tehisaruga seotud uuendusi teha mõõdukalt, võib ka pikaaegne õpetaja õpetamist kvaliteetsemaks ja maailma paremaks muutvatest uuendustest rõõmu tunda, kirjutab Toomas Jürgenstein.
Otsustasin kooli alguse puhul jagada vananeva õpetaja arusaama tehisarust, mille tulekust kooli ehk kõige enam uue õppeaasta alguses on räägitud. Eelduseks on, et tehisaru on tulnud, et jääda, ning teda tuleks kasutada nõnda, et õpetajatel oleks lihtsam ja õpilastel arendavam. Olen suhteliselt ebapädev tehnilistes detailides, kirjeldan lihtsalt, kuidas ma suurema pildina tehisaru kohta hariduses näen.
Alustan sellest, et tehisaru ma ei karda, kuigi palju ma seda õppetöös kasutan. See on olnud mulle abiks teemakohaste küsimuste tegemiseks, töölehtede aluste loomiseks, kokkuvõteteks, vahel esitan talle ka ülemeelikuid ja rumalaid küsimusi. Päris võõras tehisaru mulle niisiis ei ole.
Põikan nüüd näite juurde, mida olen siin-seal kasutanuid. Nimelt, et inimkond on alati püüelnud uute teadmiste ja tarkuse poole ning püüdnud neid koondada.
Ajalugu tunneb mitmeid näiteid, kuidas on püütud kokku koguda kogu maailma tarkusi. Algselt on seda proovinud andekad üksikisikud, heaks näiteks keskaja filosoof Aquino Thomas (1225–1274), kes suure osa oma elust kirjutas selleks raamatut “Summa theologiae”.
Hiljem on seda üritanud mõttekaaslased, nagu näiteks 18. sajandi prantsuse entsüklopedistid, kes püüdsid koguda maailma parimad mõtted “Entsüklopeediasse”. Oma rohkem kui kolmekümne köitega ületas see mahult kõik seni ilmunud teosed. Tänapäeval võime sarnaseks ilminguks pidada Wikipediat, mille autoriteks on juba kümneid tuhandeid inimesi.
Kõik nimetatud tööd jäid või jäävad lõpetamata, mis tundub olevat sellelaadsetesse ettevõtmistesse programmeeritud omadus.
Vahemärkusena: kui kõne all oleva teema üle Facebookis arutasime, tegi vana hea tuttav märkuse, et 15. sajandi algul Hiinas valmis saanud Yongle entsüklopeedias oli üle 11 000 köite ja see oli suurim kuni Wikipediani ja ilmselt suurim paberil entsüklopeedia tänini. See oli väärtuslik teadmine, sest Hiina entsüklopeedia traditsioon oli mulle tundmatu.
Mis siis tehisaru tulekuga muutus? Kõige lihtsam oleks, kui lisaksin Wikipedia juurde “ja tehisaru” ning jätkaksin näite kasutamist. Mulle siiski on viimasel ajal rohkem hakanud meeldima mõelda koolis õpetamisest kui mosaiigi ladumisest. Seda kõike loomulikult piltlikult.
Minu nooruses seitsmekümnendatel oli koolis nõnda, et suur hulk energiat läks teadmiste (piltlikult siis mosaiigi tükkide) hankimiseks. Kuna sobivaid õpikuid ja teatmeteoseid alati polnud või oli neid vähe (sageli kallutatud nagunii), siis materjali dikteeriti, õpilased kirjutasid üles või õppisid pähe. Ja siis, kui teatav hulk neid mosaiigitükke oli omandatud, hakkasid õpilased nendest pilte laduma. Õpetaja hindas, kes oli selles töös osavam, erinevate õppeainete puhul võis rõhk olla valminud pildi täpsusel (koopia vastavusel originaaliga), loomingulisusel või kaunidusel.
Aeg läks, mosaiigi tükkide hankimine muutus lihtsamaks, teadmisi sai kõige lihtsamalt guugeldades. Olin ise õpetajaks saanud ning hindasin õpilaste võimet mosaiike luua, kuid ka kellegi loodud pilte analüüsida, neid muuta, ka vigu leida. Ning loomulikult on kogu aeg olnud ülioluline arendada õpilaste oskust küsida käsitletavat teemat selgitavaid ja süvendavaid küsimusi.
Nüüd on saabunud aeg, kui ka etteantud mosaiigi tükkidest ja protsessi käigus neid tükke juurde hankides loob pildi tehisaru. Arvestades mu eelnevat juttu jääks minu kui õpetaja osaks suunata õpilast küsima, millistest tükkidest lähtuvalt ta mosaiiki soovib, kuidas tehisaru poolt laotud pilti saaks analüüsida, täiendada, sealt vigu leida, seda igapäevaelu lihtsamaks tegemisel kasutada jne.
Siiski tundub mulle, et see tehisaru poolt laotud pildi analüüs on sügavam, vigu leitakse kergemini ja osatakse pilte täiendada kui õpilastel on ka ise mosaiigi ladumise oskus olemas. Võib-olla väheneb koolis nüüd harjutamise osa. Üks mu kolleeg väänas kunagi mõtlemapanevalt tuntud vanasõna meistriks saamisest, öeldes, et harjutamine teeb harjutajaks. Võib tõesti olla, et liigne tuim harjutamine tapab loomingulisuse.
Mis õpetamises muutub või uuesti tagasi tuleb? Mulle jäi ühest lõimest kõrvu TalTechi ettevõtlusprorektori Erik Puura mõte, et temal on meeles mõlkunud suulise eksami tähtsuse suurenemine. Olen seda peas heietanud, minu erialal on selles vallas eeskujudega lihtne: Sokrates, Jeesus, Buddha ega paljud teised suured mõtlejad ei olnud kirjutajad, lisaks oli Sokrates suur küsija. Võib-olla tulekski hakata suulisele vastamisele nüüd pisut rohkem tähelepanu pöörama.
Tahaksin veel rõhutada, et vananev õpetaja tõrjub kampaanialikkust. Viis protsenti muutust õpetamises aastas on minusugusele juba suur muutus. Muutuste jätkudes oleks viie aastaga seda juba veerand. Kindel on, et kui tehisaruga seotud uuendusi teha mõõdukalt, võib ka pikaaegne õpetaja õpetamist kvaliteetsemaks ja maailma paremaks muutvatest uuendustest rõõmu tunda.