Oleme suure osa võimust masinatele loovutatud ning teinud seda vabatahtlikult, kohati isegi entusiastlikult.

Selle tabasid ära juba iiri kirjaniku Jonathan Swifti (1667–1745) loodud liliputid, kui nad Gulliveri jälgisid. Kuna nad nägid, et Gulliver vaatab pidevalt kella ja seab oma tegemised kella järgi, järeldasid nad, et kell on Gulliveri jumal, kes tema tegevust suunab.

Tänasel päeval on tehnoloogia meie vabadust mehaanilisest kellast tunduvalt enam kärpinud. Jaan Aru vastab oma raamatus „Aju vabadus“ küsimusele, kas koopainimene Kaupo oli vaba. Jaan Aru tõdeb: „/../ hirmsal kombel tuleb tõdeda, et ta oli vabam kui paljud meist, sest teda ei lükanud-tõmmanud algoritmid.“

Oma raamatu lõpus on Jaan Aru hoiatav: „Ma tahan, et mu lastel oleks vabadus eksida, molutada ja vabadus valida midagi muud. Ma tahan, et neil oleks vabadus kasutada sotsiaalmeediat ja tehisaru. Ma tahan, et neil oleks vabadus elada juhindumata minu vaadetest, teiste inimeste mõtetest ja algoritmidest.“

Peame tõdema, et meie reaktsioone, aega ning hoiakuid kontrollivad algoritmid on kandunud jõuliselt haridusmaastikule. Et kuningas on alasti, näeme iga päev: neljandik põhikooli lõpetajaid kukub eksamil läbi, noorte vaimse tervise probleemid süvenevad, kõneks on olnud noorte toime pandud julmad peksmised jne. Samas olen tajunud nõutust, kuidas neid ilmselgeid probleeme lahendada.

Kirikupea Bill Gates

Sukeldun kõigepealt juurpõhjuse otsimisse. Leidsin otsa kätte oma rohkem kui veerandsada aastat tagasi Õhtulehte kirjutatud artiklist „Tänapäeva kirikupea Bill Gates“. Kirjutasin toona arvutiusust kui religioonist. Tsiteerin seda netiavarustest leitavat artiklit:

„Alguseks võiks tuua rida esmapilgul mänglevaid paralleele: kirikupea – Bill Gates, Eesti piiskop – Linnar Viik, reformaator – Linus Thorvalds, kirik – internetiklass või e-punkt, altar või ikooninurk – arvuti, piht või hingehoid – jututuba, ketser – häkker, usuhull – arvutisõltlane /../ Arvuti on andnud paljude tänapäeva noorte elule mõtte, suhestanud neid ümbritsevaga, arvutivõrk korrastab kindlasti ka ühiskondlikke suhteid. Kõiki neid religioonile omaseid tunnuseid vaadeldes võib väita, et arvutiusk ei ole justnagu religioon, vaid see ongi tänapäeva noorte hulgas kõige tuntum religioon.“

Arvutiusu roll ja levik maailmas on muutunud ning sellest on saanud paljusid inimesi kontrolliv sekt ehk kultus, mis levitab fundamentalistlikku mõtteviisi. Jesuiit, vaimulik ja mõtleja Christoph Wrembek on kirjeldanud fundamentalismi tunnuseid, nimetan neist mõnda.

Fundamentalism lihtsustab ja üldistab ning hülgab eristava mõtlemise. Talle on oluline must-valge lähenemine: meil on tõde, kes teisiti arvavad, on eksituses. Fundamentalistid projitseerivad kurjuse endast väljapoole. Kuna kurjad on „teised“, hülgavad nad kriitilise enesevaatluse ning soovivad teisitiarvajaid karistada. Seega loovad fundamentalistid innukalt vaenlasepilti ja otsivad tugevat juhti.

Tervenemine hommikupudruga

Ma arvan, et kultuse võimuses olevale ühiskonnale on olemas tervenemisviis. Selleks vajalike muutuste kirjeldamiseks inspireerisid mind suuresti kadunud Marju Lepajõe (1962–2019) mõtted „Ööülikooli“ saates „Miks haridus on püha?“ ja filmis „Päevade sõnad“. Katsungi kirjeldada Lepajõe mõtetest lähtuvat päeva koolis.

Koolipäev algab hommikupudruga. Söömine toimub kiirustamata, sinna juurde kuulub õpetajate ja õpilaste ühine vestlus, räägitakse kultuurist, kavalast matemaatikaülesandest, elust jne. Võib arutada mõne Friedebert Tuglase või Sveta Grigorjeva mõtte üle, vahetada kogemusi, mis tundeid tekitab Konrad Mägi või Kristina Viina maal.

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) tellimusel võiks valmida umbes 40 taskuga seinavaibad, kuhu õpilased enne tunni algust saaksid panna oma mobiiltelefonid. Iga tasku peal võib olla valem, luulerida, ladinakeelne väljend vms. Loomulikult kasutatakse osa tundides ka digivahendeid, kuid näiteks veerand mobiilivabu tunde, mis tõrjuvad ajuvabadust, võiks saada reegliks.

On tõsiasi, et kohustuslike ainekavade mahtu tuleb 10–15% ulatuses kärpida ning anda suurema rolli arutlevatele ning loovatele ülesannetele. Samuti innustada õpilasi teatud teemadesse sügavamalt sisse minema. Praegusest suurem roll tuleks anda suulisele vastamisele.

Õpetajad kohvikusse

Algoritmid mõjutavad ka õpetajaid. Pärast tööpäeva peaks linna erinevate koolide õpetajatel olema soovituslik koguneda tunniks-paariks kohvikusse, vestelda kultuuri teemal. Selleks on HTM varustanud neid saiakeste, kohvi, karastusjookide, nädalalõppudel miks mitte ka veini või pitsi konjakiga.

Loomulikult on kool ainult üks pusletükk. Marju Lepajõe kõnelebki eelkõige ülikoolist kui ühiskonna vaimu ja stabiilsuse hoidjast. Kahtlemata on hädavajalik ka huviharidus. Eneli Kindsiko on rääkinud, kuidas noortekeskuste sulgemine toob alati kaasa kuritegevuse kasvu.

Filmi „Päevade sõnad“ lõpuosas nõustub Marju Lepajõe Rotterdami Erasmuse ütlusega, et õnne kõrgeim hetk on see, kui inimene on valmis saama selleks, kes ta on. Entusiastliku alistumise peatamiseks ja võimu tagasisaamiseks tuleb hakata töötama uudishimuliku, avatud ja loova põlvkonna nimel.

Toomas Jürgenstein: nutiseade tuleb pista koolis tunni ajaks seinavaiba taskusse