Kui meediasse jõudis sõnum paavsti üleskutsest Ukrainale „heisata valge lipp“ ja läbi rääkida sõja lõpetamise üle, tundsid paljud, et midagi on väga valesti. Reageeringud üle maailma olid hukkamõistvad ja teravad, kuid õiglased. Pettumuse paavsti sõnumis võttis kokku Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba: „Meie lipp on kollane ja sinine. See on lipp, mille all me elame, sureme ja võidame. Me ei heiska kunagi mingeid teisi lippe.“
Kui hakkasin teemale rahulikumalt mõtlema, leidsin kolm paavsti seisukohaga seotud mõtet.
Esiteks, võib-olla hakkab suurte usujuhtide aeg või vähemalt viis, et nad eluks ajaks valitakse, samm-sammult läbi saama. Venemaa õigeusu kiriku pea Kirill on mitmel korral kutsunud üles vallutustele Ukrainas, kui nüüd paavst Franciscus kutsub üles alistumisele võib see tunduda sünkroonis töötavate konservatiivsete kirikute eetilise pankrotina.
Teiseks, ma ikkagi otsisin pehmendavat selgitust, seda enam, et tänase paavsti seisukohad on mulle siiani enamikus vägagi sümpaatsed olnud. Selleks meenutasin unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925 – 2019) elulooraamatu „Siin Vatikani raadio“ peatükki sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest ja varjupaiga leidmisest Püha Birgitta õdede juures. Isa Vellol on sõjas olles selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjasid kõiki, keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid, ja see põhjustas muutuse isa Vello mõttemaailmas:
„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.
Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. /…/ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“
Vaenlase armastamine ning inimelude säilitamine on igati kristlik ja põhjendatud, kuid ka sellisel juhul pidanuks paavsti üleskutse olema suunatud eelkõige Venemaa presidendi Putini suunas, mitte ühepoolselt oma eksistentsi eest võitlevale Ukrainale.
Kolmandaks mõtlesin, võib-olla kaotas eakas paavst intervjuud andes silmist „suure pildi“ ja väljendas lihtsalt poolikut lõpuni analüüsimata mõtet.
Katoliku kiriku otsustest rääkides on raske toime tulla ilma sümboleid kasutamata. Nii Ukraina kui Vatikani lipu värvid on üsna sarnased, sinine-kollane ning kollane-valge. Keskendudes ühisele kollasele on paavstil võimalus näidata oma sarnasust kauge eelkäija Peetrusega, kes Kristust salgas. Selleks peaks ta oma eksitust tunnistama ning väljaütlemist korrigeerima. Oma maad agressori eest kaitsvad ukrainlased väärivad seda.