Kohalike valimisteni on veel üle kuu aega, kuid nende sisu kipub teravate vastanduste tõttu käest minema. Kelly Oleski artikkel ««Sotsid seina äärde ja pumppüssiga maha lasta.» Valimistel kandideeriva Kris Kärneri sõnavõtt sotsiaalmeedias tekitab küsimusi» (TPM, 11.9) pani mind mõtlema, kas olen ka mina õpetajana midagi tegemata jätnud, sest madalate tunnetega manipuleerimine tundub nii loomulik. Väidetavalt otsis kandidaat noorte tähelepanu agressiivsuse ja kurjuse, mitte rõõmu ja loovusega. Lennart Meri igihaljad sõnad «paugutamine põhimõtete asemel» tulid ka meelde.
Poliitikat nuusutanuna pole ma naiivne. Olen tihti näinud, kuidas saab sisuliselt ei millestki inimeste vahel tekitada tohutu vastandumise, olgu näiteks hiljutine püüe takistada seafarmides karmi, kuid vältimatut katkutõrjet teha. Need protestid kogusid mingiks hetkeks palju pooldajaid. Vastandus oli õnneks aga nii rumal, et see peagi haihtus.
Loomulikult pole tühjalt kohalt vastanduste loomises sisult midagi uut, Jonathan Swift on pannud selle nauditavalt satiirilisse kirjanduslikku vormi juba 18. sajandi algupoole, kui ilmusid ta «Gulliveri reisid». Liliputtide saare riik, kuhu Gulliver on merehädalisena sattunud, peab naabersaare riigi Blefuscuga kaua kestnud sõda, põhjuseks see, et liliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa, aga vaenlased muna jämedama otsa. Mulle siiski tundub, et selline vastandumine ei pea olema vähemalt kohaliku poliitika paratamatus, saab ka teisiti.
Samal päeval, kui ilmus esimeses lõigus nimetatud artikkel, pidas oma 90 aasta juubelit Arvo Pärt. Kes vaatas maestro õnnitlemist, see nägi sünnipäevalapse suurt rõõmu, tänulikkust ja harmooniat. Loomulikult on poliitikal oma spetsiifika, kuid eeskuju võtmine Eesti kõige tuntuma inimese hoiakutest võiks siiski kõne alla tulla.
Jagan isiklikku kogemust, juba loomingulise, rõõmsa ja harmoonilise inimese vaatamine kutsub korrale. Aastat viis tagasi kohtasin Arvo Pärti juhuslikult Rüütli tänaval, isiklikult ma teda ei tunne, kuid selg tõmbus sirgemaks ja samm muutus rütmilisemaks.
Järgnevalt mainingi, et üha enam olen ma poliitikas tundnud puudust rõõmust. Rõõmust, et mõistlike otsustega on võimalik linna, koole, tänavaid, parke jne paremaks teha! Riigi või omavalitsuse tasandil volikogus olemine võiks ideaalis tähendada rõõmu teenimisest ja loomisest! See ei välista vaidlusi, arutelusid, kompromisse, kuid pelgalt vastanduste loomisel põhinev poliitika on destruktiivne.
Olen mitmel puhul kasutanud vastutustundliku, kuid rõõmsa poliitika näitena itaallase Giovanni Guareschi kirjutatud vaimukat raamatut «Don Camillo väike maailm». Seal kirjeldatakse Itaalia küla, kus toimuvad sageli poliitilised konfliktid kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel, kes esindab konservatiivset joont. Omaette eluline tegelane on raamatus Kristus, kes peab Camilloga pikki dialooge, annab talle nõu ja kord ausalt tunnistab: «Don Camillo, tarvis on tõtt ütelda: poliitikas oled minust üle.»
Eelviidatud raamatus lähevad don Camillo ja Peppone oma tõde itaallasliku temperamendiga kaitstes õige tihti käsitsi kokku, kuid äärmuste vastu ühendavad nad oma jõud. Mulle näib, et äärmuste elimineerimine sünnibki sageli nii, kui neile elujõuline rõõm vastu pannakse.
Sooviksingi teha üleskutse rõõmsale poliitikale! Kuna viimane näide oli tihedalt religiooniga seotud raamatust, ilmestaksin seda üleskutset poliitilise rõõmupalvega: «Hea Jumal, lase Tartu inimestel valida volikokku inimesi, kes sageli naeratavad, käivad linnatänavatel ning kuulavad inimeste rõõme ja muresid. Kes hoolitsevad, et linnas oleks võimalik nautida kultuuri ja teha tööd, pidada parkides piknikke, sõita jalgratta, bussi ja autoga ning inimeste kõrval oleks eluõigus loomadel ja lindudel, puudel ja põõsastel ning meid kõiki ühendaval Tartu vaimul!»