Tartus on võimul Isamaa ja Reformierakonna koalitsioon, kui Rootsi vangid Tartu vanglasse saabuvad. Samas võis ühe koalitsioonisaadiku (Sandra Lauri – toim) Facebooki postitusest vangla rentimise kohta lugeda: «Leping tuleb tühistada, sest muidu saab varsti ka Tartus uinuda granaadiplahvatuste saatel.»
Hakkasin mõtlema, et kui on tõsine granaadiplahvatuste oht, tuleb linnavalitsusel kohe tegutseda. Ekskavaatorid välja ajada, tee vanglani mitmest kohast üles kaevata, betoontõkked seada, võib-olla hakata vangla ümber lisamüüri ehitama. Tõenäoliselt tuleks ka Tartu ainus regulaarne lennuliin sulgeda ja lennuväli üles künda, sest sealtkaudu võib kahtlast rahvast Tartusse jõuda. Igasugune viivitamine oleks kurjast!
On aga ka teine võimalus, et jutud kuritegevuse ohjeldamatust kasvust ja granaadiplahvatustest on populistlik katse inimesi hirmutada ning edasi kartlike inimestega manipuleerida. Paljudele nõukogude ajal üles kasvanud inimestele tuletab vangla mainimine meelde nõukogudeaegset vangilaagrit kui kuritegevuse taastootmise paika.
Osava manipuleerimisega luuakse tunne, et Rootsi vangide saabudes on Tartu lootusetult rikki läinud. See, et kirjeldatud hoiakuga sülitatakse näkku sadadele tublidele vanglaametnikele ja politseinikele, on populistidele muidugi ükskõik.
On ka kolmas võimalus: inimestel on individuaalsed hirmud. Kindlasti tuleb inimeste psühholoogilistele probleemidele kaasa tunda ja selleks abi pakkuda, kuid nende levitamine ja levitamisele kaasa aitamine lammutab ühiskonda.
Ma ei ole pidanud Eesti-Rootsi vangide rendilepingut heaks mõtteks, kuid olen oma seisukohaga alla jäänud. Samas näen selles lepingus ka positiivset: vanglakompleks saab selge kasutuse, saame aidata oma head liitlast, inimesed saavad korraliku palgaga tööd, on võimalik lähedalt õppida, kuidas heaoluriigi vangla töötab jne. Oma seisukohaga alla jäämine aga ei tohiks tähenda destruktiivsust, seda on meie ühiskonnas praegu niigi liiga palju.
Tagantjärele võin ütelda, et paljusid asju saanuks teha paremini. Tartu linnavolikogul pole rendilepingu asjus sõnaõigust olnud, kuid vastava otsuse riigi tasandil langetanutel tulnuks palju enam selgitada, kirjutada, põhjendada ning seda kõike, vabandan väljenduse eest, lolli järjekindlusega.
Mida ei saa aga lubada, on Tartu avaliku arvamuse jätmine populistidele. Just nende puhul olen tähistanud püüet teha auväärt ülikoolilinnast sõnades vanglalinn. Reaalsuses on vangla nagu tolm ülikoolilinna tekli nokal, mille olemasolu välja ei paista ning alles õhtul teklit peast võttes korraks silme alla satub.
Lugesin väikese viivitusega Mihkel Muti raamatut «Tartu tuld toomas». Suurepärane teos, kus autor Tartu olemuse kild killu haaval kokku laob, vangla on selles mosaiigis peaaegu nähtamatul kohal.