Hugo Treffneri Gümnaasiumi filosoofia ja usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgenstein vaatab tagasi usundiõpetuse kolmele aastakümnele Eestis ning arutleb usundiõpetuse rolli ja vajalikkuse üle tänases kiiresti muutuvas maailmas.
Olen vahel tõdenud, et mul on olnud suur õnn olla usundiõpetuse käimalükkamise juures taasiseseisvunud Eestis ja jälgida selle kulgu ja arengut kolme aastakümne vältel. Olen saanud kogeda kobavat algust, eksitusi ja vana rasva peal mugandumist, kuid palju enam avastamisrõõmu, edasiviivaid arutelusid ja väga tarku ning sümpaatseid õpilasi.
Eesti Hariduse Infosüsteemi andmed ja tagasiside õpetajatelt erinevad pisut, kuid võib öelda, et usundiõpetust õpetatakse umbes 60 üldhariduskoolis. On koole nagu Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium või Hugo Treffneri Gümnaasium, kus õpe on järjepidevalt toimunud juba kolmkümmend aastat, ja on koole, kus usundite õpetamist alles alustatakse. Peamiselt pakutakse seda valikainena gümnaasiumis, koole, kus vastavat ainet õpetatakse I, II või III kooliastmes, ei ole kuigi palju. Lisaks pisut üle kümne kristliku ja waldorfkooli, kus õpetatakse pigem maailmavaatest lähtuvat usuõpetust. Loomulikult leidub usunditega seotud teemasid ka teistes õppeainetes, olgu ajaloos või kirjanduses, kuid süstemaatilisemat õpet religioonidest saavad ehk umbes 15% Eesti õpilastest. Üsna üllatav, et umbes sellises mahus on usundiõpetust Eestis õpetatud viimase kolmekümne aasta vältel.
Kui heita hetkeks pilk usundiõpetuse algusaegadesse, siis olen väga tänulik tollasele juhtfiguurile Pille Valgule (1959–2009), et õppeaine sai toona asetatud õigetele rööbastele. Pean siin silmas umbes veerandsada aastat tagasi tehtud kokkuleppeid, et tegemist on mittekonfessionaalse õppeainega, kus moslemeid, budiste, kristlasi, maausulisi, ateiste jne käsitletakse õdede ja vendadena, et see õppeaine kannaks kultuurilist järjepidevust, valmistaks õpilasi ette eluks pluralistlikus ühiskonnas, toetaks väärtushinnangute kujunemist ning pakuks vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Olen sellist lähenemist vahel kokku võtnud poola päritolu filosoofi Leszek Kołakowski mõttega, et suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime. Aga maailmast paremini arusaamiseks on hea ka Jumala teemad koolis läbi käia.
Samas maailm meie ümber muutub ning muutuvad ka õpilased. Näiteks aastat viisteist-kakskümmend tagasi oli õpilaste hulgas ikka sataniste, kes tundsid usundiloo vastu suurt huvi ja kellega oli huvitav paljudel teemadel arutada – neid pole ammu enam olnud. Pisut hilisemast ajast mäletan õpilasi, kellele inglise ateistist evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi (sünd. 1941) seisukohad sügavat mõju avaldasid. Arutasime nendega tihti religiooni ja loodusteaduste vahekorra üle, näiteks miks võiks või ei tohiks Suurt Pauku ja evolutsiooni käsitleda Jumala töömeetoditena. Paraku kipuvad ka Dawkinsi nimi ja seisukohad unustusse vajuma. Tõsi, asemele kerkivad uued, näiteks Yuval Noah Harari (sünd. 1976), eelkõige oma raamatutega «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu» ja «Homo Deus. Homse lühiajalugu».
Vahel on jälle nõnda, et mõni kunagine seisukoht hakkab elama uut elu. Olen ka varem kirjutanud, kuidas sai uue hingamise mu veerandsada aastat tagasi Õhtulehte kirjutatud artikkel «Tänapäeva kirikupea Bill Gates». Kirjutasin toona arvutiusust kui religioonist. Tsiteerin seda praegugi netiavarustest leitavat artiklit:
«Alguseks võiks tuua rida esmapilgul mänglevaid paralleele: kirikupea – Bill Gates, Eesti piiskop – Linnar Viik, reformaator – Linus Thorvalds, kirik – internetiklass või e-punkt, altar või ikooninurk – arvuti, piht või hingehoid – jututuba, ketser – häkker, usuhull – arvutisõltlane /…/ Arvuti on andnud paljude tänapäeva noorte elule mõtte, suhestanud neid ümbritsevaga, arvutivõrk korrastab kindlasti ka ühiskondlikke suhteid. Kõiki neid religioonile omaseid tunnuseid vaadeldes võib väita, et arvutiusk ei ole justnagu religioon, vaid see ongi tänapäeva noorte hulgas kõige tuntum religioon.»
Kui mõni aeg tagasi lugesin Jaan Aru raamatut «Aju vabadus» , siis jõudsin tõdemuseni, et arvutiusu roll ja levik maailmas on muutunud ning sellest on saanud paljusid inimesi kontrolliv sekt ehk kultus. Sektist ei ole lihtne välja pääseda. Üheks sekti tunnuseks on palju ülesandeid, mida inimene näiliselt vabatahtlikult endale võtab, näiteks skrollib sotsiaalmeedias, ja tal pole aega teda ümbritsevat maailma laiema pilguga vaadata. Kunagi olid need ülesanded inimesele ette pandud kultuse juhtide poolt, arvutiusu puhul teevad seda algoritmid. Tõsi, ka need on inimeste loodud.
Võibolla annaks usundiõpetus võimaluse kirjeldatud sõltuvusse tilluke paus võtta ning õpilastel oma seisukorda analüüsida. Ka minule on olnud arvutiusu kultuseks muutumise mõte uus ning ma pole õpilastele osanud vastavaid ülesandeid veel koostada.
Avatud ja otsiv usundiõpetus
Mulle tundub, et usundiõpetus peab pidevalt otsima mudeleid, kuidas ühendada sajandite või vahel ka tuhandete aastate tagused aluspõhimõtted tänases ühiskonnas oluliste pidepunktidega. Sellist lähenemist religioonimaailmas on vahel nimetatud liberaalseks usuks, ise olen eelistanud nimetusi avatud ja otsiv religioon. Professor Anne Kull on Postimehe artiklis «Romantikute ja nostalgikute vastasseis» piltlikult tõdenud, et näiteks Eesti usumaastikel ongi teatud pinge ühiskonnaga dialoogi otsivate romantikute ja minevikku vaatavate nostalgikute vahel:
«Nostalgikud kõnelevad kaasajast ainult selleks, et seda hukka mõista. Romantikud ja nostalgikud on eri arvamusel teadmiste piiride ja võimaluste suhtes. Nostalgikud võrdlevad tänapäeva tegelikkust fantaasiaga mingist eelmisest ajastust, näevad olevikus katastroofi ja vihkavad avatud tulevikku./…/ Romantik erinevuse jaatajana teab, et kristlik usk on olulisel määral ajas muutunud, ja möönab, et meie teadmine uskumise eri viisidest on alati poolik. Absoluutse teadmise väitmine on intellektuaalselt, emotsionaalselt ja religioonilooliselt vale.»
Anne Kulli artikkel on kirjutatud küll kristluses esinevat vastandust iseloomustades, kuid seda saab laiendada pluralistliku olemusega usundiõpetusele. Olgu öeldud, minu juures praktikal olnud tulevaste usundiõpetuse õpetajate seas on olnud nii religioossete, agnostiliste kui ateistlike vaadetega tudengeid. On üsna selge, et usundiõpetus eeldab õpetajalt kirjeldatud skaala kohaselt pisut enam romantiku poole kaldumist. Ja minu tunnetus ütleb, et paljudel praktikantidel, keda olen juhendanud, on eeldusi saada tõeliselt headeks õpetajateks ja võin rahulikult õpetamise teatepulga üle anda.
Temaatiliselt aitab usundiõpetust raamistada valikaine kava. I kooliastmel näeb see ette erinevate tavade, lugude ja väärtuste tutvustamist, II kooliastmel räägitakse väärtustest ja valikutest, III kooliastmel maailma religioonidest ning gümnaasiumis on välja töötatud kursused suurematest religioossetest probleemidest ja Eesti usulisest maastikust. Ainekava on mitmekülgne, puudutab Eestit ja maailma ning julgustab õpilasi usuliste küsimuste üle arutlema.
Jõuan nüüd mõningate näideteni, mida romantiku poole kalduv usundiõpetuse õpetaja õpetab. Ma ei tea eriti palju algkoolist, kuid avades I kooliastme tööraamatu «Kohtumised. Tavad, lood ja väärtused» (autorid Olga Schihalejev, Nete Tutsu, Helene Toivanen, Greete Palksaar, Aleksandra Sooniste, Elina Sildre) algab see India looga, kuidas kuus pimedat sõpra uurivad elevanti ning jõuavad kõik erinevatele järeldustele, missugune elevant välja näeb: seina, samba, köie vms moodi. Loo mõte suunab usulise tolerantsuse poole, võib-olla uurivad ka religioonid sama Kõiksust ning sõltuvalt kultuurist, keelest, ajaloost teevad seda pisut erinevalt.
Samas gümnaasiumis kaldub raskuspunkt üha enam eksistentsiaalsete küsimuste üle arutamisele, ka ühiskonnas vähem käsitletud teemade, näiteks surma üle. Austraallanna Bronnie Ware (sünd. 1967) on meditsiiniõde, kes töötas palju aastaid lootusetute haigetega ja hoolitses koju surema saadetud patsientide eest. Ta oli inimestega koos nende elu viimased 3–12 nädalat. Patsientide mõtted kirjutas ta raamatusse «Viis levinumat surmaeelset kahetsust», need on:
1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte nagu oleksin ise tahtnud.
2. Töötasin liiga palju.
3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada.
4. Kaotasin kontakti sõpradega.
5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla.
Õpilastel saab lasta otsida kirjandusest, filmidest, tõsielust jne näiteid, kus mõni Bronnie Ware’i välja toodud kahetsustest on ilmselgelt realiseerunud. Või vastupidi, Vargamäe Andrese mõtted «Tõe ja õiguse» viiendas osas võivad näidata teistsugust pilti.
Usulised sõnumitoojad ja tänapäeva prohvetid
Lõputu teema on erilise usulise sõnumiga inimesed. Ka Eestis on räägitud inimestest, kes on vahendanud taevaseid asju. Järve Jaanilt (1768–?) pärineb mitu rahva hulgas laialt levinud ennustust, sealhulgas väide, et ajaloo lõppedes jääb Rootsi mõõk kõige peale. Juhan Leinberg ehk prohvet Maltsvet (1812–1885) kuulutas maailma lõppu ja kutsus inimesi valge laevaga Eestist välja rändama jne. Omamoodi prohvetlikke omadusi võib täheldada ka Eesti esimesel budismi propageerijal Karl Tõnissonil ehk Vend Vahindral (1883−1962), kes sai tuntuks kui füüsiliste harjutuste ja kehakultuuri edendaja. Ta püüdis leida sünteesi eesti muinasusu ja budismi vahel ning kuulutas Balti ühisriiki Pan-Baltooniat.
Aga võib-olla on need inimesed olemas ka täna. Tunnis võib arutada, kas ühe mõjuvõimsaima tänase prohvetina võiks vaadelda noorepoolset rootsi kliimaaktivisti Greta Thunbergi (sünd. 2003). 2018. aasta augustis alustas ta kliimastreikidega. Ta ei läinud kooli, vaid juhtis Rootsi parlamendihoone juures plakatiga tähelepanu globaalsele soojenemisele ja jätkas streikimist igal reedel. 2019. aasta mais ühines kliimastreigiga juba enam kui miljon inimest üle maailma.
Loomulikult võib Gretas kui prohvetis kahelda, kuid tal on mitmeid kõnekaid sarnasusi ajaloos esinenud religioossete sõnumitoojatega. Näiteks võib leida paralleele soo, vanuse ja sõnumi poolest Jeanne d’Arc΄iga (1412–1431). Nad olid oma missiooni alguses umbes sama vanad teismelised; mõlema puhul oli äärmiselt ebaloogiline, et neid kuulda võetakse, ning sarnane oli ka nende sõnum – Jeanne’il riigi ja Gretal planeedi tervisest. Greta kuulutuse seost religioossega saab leida ka ta enda nimetatud eeskujude kaudu. Ta on nimetanud näiteks sügavalt usklikku õmblejannat Rosa Parksi (1913–2005) – kes keeldus rassieralduse ajal bussis valgele mehele istet andmast, käivitades sellega mustanahaliste kodanikuõiguste laienemiseni viinud bussiboikoti – või moslemitüdrukute hariduse eest seisnud noorimat Nobeli preemia laureaati Malala Yousafzaid (sünd. 1997).
Ehkki Greta tegevust on tunnustanud ka eelmine paavst Franciscus I (1936–2025), pole kõikide usuliste sõnumitoojate suhted parasjagu valitsevate religioossete suundadega olnud plekitud. Olen kuulnud üsna palju Greta mõnitamist ka usulistes ringides. Äärmuste reaktsioonid ongi valulikud: Jeanne d’Arc põletati usutaganeja ja ebajumalakummardajana ning islamiäärmuslased tulistasid Malalale kuuli pähe, kuid ta paranes.
Alternatiivsed vaated ja usundiõpetuse roll
Provokatiivsete teemade puhul on hea pakkuda ka alternatiivseid selgitusi. Nii ei ole side taevaste jõududega, kelle olemasolus võib kahelda, sõnumitoojate mõjukuse ainsaks seletuseks. Kõrvale võib võtta näiteks analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi (1875–1961), kes on uurinud kogu inimkonda mõjutavaid sümboleid.
Jung kirjeldas määravatena arhetüüpseid kujundeid, mis ilmnevad eri aegadel ja kultuurides erinevates vormides. Mõjukamateks nendest on vana targa mehe, müstilise naisalge anima, inimloomuse tumeda poole varju ja ka maailma terviklikkust rõhutava lapse arhetüüp. Teatud arhetüübi vormiga kokkupuutumine jätab inimese teadvusse sügava jälje ning see oleks üks alternatiivseid seletusi sõnumitoojate mõjukusele. Võib-olla on Greta mõjukuse vähenemine seotud eemaldumisega lapse arhetüübist. Olgu veel hoiatava märkusena lisatud, et sageli on sõnumit edastavate laste ümber neid, kes seda mõju enda huvides ära kasutada oskavad.
Kindlasti peab õpilasteni viima ka ülesandeid, kus kõik on pisut teisiti. Näiteks saab rääkida Abigail ja Brittany Henselist (sünd. 1990), kes on Siiami kaksikud – neil on kaks pead, kaks mõistust, kaks toidueelistust, kuid ühine alakeha. Neist üks, Abigail, on abielus. Arutelu saab tekitada selle üle, missuguseid eksistentsiaalseid küsimusi tuleks õdede puhul küsida teisiti.
Kui kokkuvõtvalt küsida, mida pean usundiõpetuses kõige tähtsamaks, siis nimetaksin mõtestatud ja avatud dialoogi tekitamist religioossetes küsimustes. Puudutagu teemad siis Jumalat, ümbersündi, religiooni ja loodusteaduste suhteid või teisalt samast soost inimeste abielusid või eutanaasiaga seotud küsimusi. Ühelt poolt peaks usundiõpetus toetama sellise dialoogi teket teadmistega, teisalt aitab see ka vastastikku lugupidavat arutlustraditsiooni juurutada. Kõige selle juurde käivad ka teadmised religiooni alalt, st mõningase usulise tähestiku tundmaõppimine ja loomulikult mõtlemise ja mõistmise arendamine.
Kui ma vaatan tagasi oma isiklikule õpetajatööle, siis pean tunnistama, et küllap olen püüdnud õpilastele edastada teadmiste kõrval ka sõnumit: «Religioon on tõsiseltvõetav elusfäär». Seda kinnitab religioossete inimeste arv maailmas, religiooni panus kultuuri arengusse, religioon ühiskondliku jõuna jne. Samas tundub mulle, et selline sõnum on sarnane igale oma õppeainet esile tõstva õpetaja sõnumile.
Lisaks olen püüdnud usundiõpetust esitleda ka ühe õppeainena teiste seas. Sinna juurde kuuluvad Eesti autorite loodud õpikud ja ainekavad. Rohkem kui 15 aastat toimub, nagu paljudes õppeainetes, usundiõpetuse olümpiaad. Seal ei võistelda vee peal käimises või vee veiniks muutmises, vaid teadmistes ja teadmiste rakendamises. Esimeses voorus viiakse läbi elektrooniline test religioonide tundmise ja nende mõistmise kohta. Parimad kutsutakse teise vooru ning pärast usualaseid teadmisi, oskusi seoseid näha ja loomingulisust nõudvate ülesannete lahendamist selguvad Eesti parimad noored religioonitundjad. See on koht, kus saaksime Euroopas veduriks olla, sest analoogilisi võistlusi teistes maades eriti ei kohta.
Tänases sõjast ja pingetest puretud maailmas on humanitaaria sageli tagaplaanil. Hermann Hesse «Klaapärlimängus» iseloomustatakse paater Jakobuse suu läbi hoiatavalt liialt materiaalsusele keskendunud aegu: «Võivad saabuda hirmu ja sügavaima viletsuse ajad. Ja kui selles viletsuses veel õnne peaks leiduma, siis saab see ainult vaimne olla, mis tahapoole suunatult varasemate ajastute kultuuri püüab päästa, ettepoole suunatult aga ajal, mis muidu täielikult aine võimusesse langeks, rõõmsalt ja väsimatult vaimu esindab.» Hirmu ja viletsuse aegu meil pole, kuid vaimu defitsiiti olen aeg-ajalt tõesti tunnetanud. Usun, et usundiõpetus võiks olla üks pusletükk, mis vaimu esindamisele olude kiuste truuks jääb.
TOOMAS JÜRGENSTEIN:Usundiõpetusest algoritmide ja uusprohvetite ajastul