Justiitsministri eesmärki kaasajastada üüriturgu puudutavaid regulatsioone võib pidada õilsaks – näiteks üürivaidlusi puudutavate kohtumenetluste kiirendamine on kahtlemata samm õiges suunas. Samas tekitab küsimusi ministeeriumi kavatsus võimaldada üürilepingu erakorraliselt üles öelda juba siis, kui üürnik võlgneb ühe kuu üürisumma senise kahe kuu asemel.

Üürnikku, kes on jäänud ühe kuu üüri võlgu, ei saa automaatselt käsitleda pahatahtliku puuküürnikuna. Inimene võib sattuda makseraskustesse ootamatu töökaotuse, terviserikke või muu elulise tagasilöögi tõttu. Kodu on inimese turvatunde alus ning sellises olukorras ei tohi kodust ilmajäämine muutuda liiga lihtsaks. Seetõttu ei saa toetada ettepanekut, mille järgi saaks eluruumi üürilepingu üles öelda juba ühe kuu maksmata üüri korral.

See ei tähenda, et pahatahtliku mittemaksmise ja nn puuküürnike probleemiga ei peaks tegelema. Vastupidi, nendega tulebki tegeleda tõhusamalt. Kiirem kohtumenetlus, selgemad ja konkreetsemad kohtuotsused ning üüripinna vabastamise tähtaja määramine juba kohtuotsuses on arutamist väärt. Kui vaidlused lahenevad kiiremini, annab see ka omanikele rohkem kindlust kinnisvara üürile anda ning võib mõjuda üüriturule positiivselt.

Kuid lahendus ei tohi sündida kõige haavatavamate inimeste arvelt. Seadusemuudatus peab jätma võimaluse arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, et pahatahtlikke üürivõlglasi ei koheldaks samamoodi nagu ajutiselt raskustesse sattunud heauskseid üürnikke.

Tegemist ei ole ainult õigusliku, vaid ka sotsiaalse küsimusega. Liiga karm regulatsioon võib suurendada riski, et ajutiselt hätta sattunud inimesed kaotavad kodu ning murede lahendamise asemel tekitame neid hoopis juurde.