Rakveres toimus noorte öökonverents “Mis ajab sind närvi?”, mille peakorraldaja oli linnavolikokku kandideeriv Marin Inno.

Kohale tulnud noortele ning noortega töötavatele inimestele esinesid kogemusnõustaja, Merli Kaunissaar, näitleja Sander Rebane ning vaimse tervise kogemusnõustaja Silver Kleimann-Leimann. Räägiti teemadel, millest liiga tihti pole võimalik rääkida – lähisuhtevägivald, sõltuvused, sealhulgas pornosõltuvus, vaimse tervise probleemid ning see, kuidas ja kellega neist asjust üldse saab rääkida.

Turvaline suhe ei tee haiget 

Merli Kaunissaar juhatas valusad teemad sisse tõdemusega, et kooli lõpetades ei teadnud ta, mis on lähisuhtevägivald ega osanud seda ka ära tunda. “Seda et olin olnud vaimse vägivallaga suhtes, sain alles aastaid hiljem aru,” tõdes Kaunissaar. ”Tahan avada teemat, mida kujutab endast vägivaldne suhe, kuidas seda ära tunda ja kust abi leida.”

Lähisuhtevägivald ei tähenda ainult füüsilist vägivalda, selgitas Kaunissaar, kellel on seljataga ka füüsilist vägivalda sisaldanud suhe. “Suhtevägivald võib alata väga märkamatult. Kontroll, armukadedus, ka majanduslik kontroll partneri üle – igast kulutusest peab aru andma või partneri nimel laenu võtma,” selgitas nõustaja.

Suhtesisene vägistamine on samuti üks osa lähisuhtevägivallast, survestamine, manipuleerimine, soovidega mittearvestamine. ”Seks ei ole kohustus. Nõusolekut on võimalik tagasi võtta,” rõhutas Kaunissaar.

Diskussiooni tekitas küsimus, kus lõppeb tüli ja algab vägivald. Kindel vastus oli see, et turvalises suhtes on partnerid võrdsed, ilma teist osapoolt kartmata. 

Vägivaldsest suhtest lahkumine ei ole lihtne, sageli ei ole inimesed valmis seda sammu astuma. ”Abi on olemas,” rõhutas Merli Kaunissaar. ”Esimene samm on rääkida, kas või sõbrale või kolleegile või siis helistada tasuta ohvriabitelefonil 116 006. Keegi ei pea üksi hakkama saama.”

 

Pornost rääkimine on justkui tabu

Sander Rebane ütles öökonverentsi teemale vastu kajades: ”Mind häirib siiani see, et mina olen justkui ainus inimene Eestis, kes on valmis sellel teemal kõnelema või mingitki isiklikku vastutust võtma.” Rebane viitas mõistagi kaheksa aastat tagasi teatrilavale jõudnud näidendile “Ei tao”, mis räägib internetiporno sõltuvusest.

”Selle teema teeb keeruliseks see, et see on tabu,” nentis Rebane. ”Kuid see on oluline ja sellest peaks rääkima. Tegelikult peaks sellega tegelema poliitilisel tasandil – aga ükski erakond ei ole seda käsitlenud või jututeemaks võtnud.”

Rebane rääkis nii pornosõltuvuse põhjustest kui tagajärgedest. Peamiste põhjustena tõi ta välja ületarbimise ja mugavuse. ”Me harjume inimestena järjest enam sellega, et kõike saab kätte kiiresti. Bolt toob toidu koju, IKEA teeb mööbli, sotsiaalmeedia loob kunstlikku tunnetust, et oled suhtluses jne. Pornoga on samamoodi – see on nagu kiirtoit või kiirmood,” tõi ta võrdluse. ”Ja selles mugavustarbimises ei suudagi me enam tähendust ise luua. Me tahame ainult tarbida, võimalikult kiiresti tulemuseni jõuda.”

“Pornosõltuvuse tagajärjeks on näiteks see, et meie ühiskonnas on suur hulk mehi, kellel on erektiilne düsfunktsioon. Et me kasvatame terve põlvkonna inimesi, kelle jaoks seks ongi telefonist video vaatamine. Et need võimusuhted, mida pornovideotes käsitletakse, et need reaalselt mõjutavad noorte inimeste arusaama meeste ja naiste omavahelist suhtest. Nende arusaama intiimsusest, armastusest, hoolimisest.”

Tahame kiireid vastuseid, kiireid teadmisi, võimalikult kerge vaevaga kuidagi läbi saada. Porno on tegelikult ainult üks näide meie mugavnenud tarbimisharjumustest. Probleem on hoopis laiem. 

Mõistmine määrab

Silver Kleimann-Leimann on oma sõnul äge vend, kes teeb palju ägedaid asju, kogemusnõustamine sealhulgas. ”30-aastaselt sain teada, et mul on terve elu olnud ATH,” avas Kleimann-Leimann oma tausta, selgitades, millise kergenduse talle tõi arusaamine sellest, miks ta elu on olnud selline, nagu see oli. Seitse aastat teraapiat, porno, alkohol, mõnuained, kõige sellega on tal kogemus.

Kleimann-Leimann keskendus põlvkondade vahelisele vastuolule, sellele, et iga põlvkond kritiseerib järgmist. Tagasi vaadates toob ta välja kibeda tõe: ”Mind valmistati ette maailma jaoks, mida tegelikult ei eksisteeri.”

”Tuleb ka endast nooremaid kuulata – kuidas nendel läheb, kuidas nad maailma tajuvad. Gen Z on hea eeskuju selles, kuidas muuta ennast ja olukorras toime tulla,” märkis kogemusnõustaja.

Kui lähisuhtevägivalla ohvrid saavad abi küsida kriisitelefonile helistades, siis pornosõltlastele abiliini pole ja ka vaimse tervise probleemide puhul on abi leidmine keeruline. Oluline on leida inimene, kes räägib sinuga sama keelt, kuulab ja mõistab sind, jäi kõlama Kleimann-Leimanni mõttekäikudest. Kitsaskohana tõusis diskussioonis esile see, et enamasti on inimesed, kelle poole pöörduda, naised – õpetajad, psühholoogid, nõustajad. Kui ka kodus pole isa, siis võib mehise toe leidmine osutuda keeruliseks.

Peakorraldaja Marini sõnul oli tal meeletult hea meel, et sai pakkuda osalejatele ainulaadse kogemuse. „Suutsin oma idee päriselt ellu viia, see kõik oli võimalik tänu usaldusele ja koostööle. Kahju on sellest, et noori ei olnud just eriti palju, silla ehitamine noorte ja poliitika vahel ongi keeruline ning võtab aega. Oluline on see, et me suutsime selle heaks midagi innovatiivset luua”.

Madis Joosep Toomeli modereeritud paneeldiskussioonis otsiti vastuseid paljudele küsimustele. Näiteks:

Mis siis ikkagi on, kui kõik on okei, aga ainult väliselt?

Kas inimene tohib vahel olla ka täitsa tühi?

Kuidas aidata sõpra, kes on vägivaldses suhtes?

Kas inimesed muutuvad? Kas vägivallatseja lõpetab sellise käitumise? 

Miks me üldse peame veel rääkima sellest, et ’ei’ tähendab ’ei’?

Kust ikkagi saada abi? 

 

Kui rasketele teemadele sai sedakorda joon alla tõmmatud, loositi kohaletulnute seas välja reis kahele Brüsselisse Euroopa Parlamenti külastama. Reisi võitis 16-aastane poliitikahuviline Harri Saareoks Jänedalt.

Õhtut jäi lõpetama kohalik räppar ROM, kelle loomingut läbivad öökonverentsi teemadega üsna sarnased mõtted.