Kortermajade renoveerimine pealinnas on takerdunud. Lahendus peitub vähekindlustatule mõeldud renoveerimistoetuses ning linnavalitsuse aktiivsemas rollis korteriühistute abistamisel.
Üle poole tallinlastest elab nõukogude ajal ehitatud kortermajades. On üsnagi selge, et need hooned vajavad renoveerimist – see aitab vähendada kodukulusid, tõsta kinnisvara kvaliteeti ja väärtust, säästa keskkonda ning muuta linnaruum meeldivamaks. Renoveerimine ei ole häbiasi: sajad korteriühistud üle Eesti tegelevad sellega väga aktiivselt.
Kuid on ka erandeid. Näiteks Lasnamäel renoveeritakse kortermaju minimaalselt, kui üldse. Sarnased probleemid esinevad Ida-Viru linnades. Kui olin taristuminister, töötasime selle nimel, et muuta toetuste süsteem mitmekesisemaks.
Lõime muu hulgas suurtele kortermajadele eraldi fondi, et nad ei peaks väikeste ühistutega konkureerima. Tulemuseks? Ükski suurem Tallinna kortermaja taotlusi ei esitanud. Põhjus on lihtne: mida suurem on maja, seda rohkem on korteriomanikke – ja seda enam vaidlusi. Lõppkokkuvõttes jäävad renoveerida soovijad sageli vähemusse.
Olen ise kunagi olnud suure paneelmaja ühistu juhatuses ja tean, kui vaevaliselt sündisid isegi kõige lihtsamad otsused. See on demokraatia paratamatus. Paraku ei mõista inimesed tihti, et hoides täna kokku paarkümmend eurot kuus laenumakse arvelt, maksavad nad tulevikus kordades rohkem kommunaalkuludele.
Sageli kuuleb eakatelt ka suhtumist: „Mind see enam ei huvita, mul pole kaua jäänud!“ Samal ajal langeb kinnisvara väärtus ning suureneb sotsiaalne kihistumine: jõukamad ei soovi osta korterit renoveerimata majas, vähemjõukad aga on sunnitud neis elama – olgugi et sellised elamud mõjutavad aja jooksul ka inimeste tervist. Üks olulisemaid tervikrenoveerimise eesmärke ongi näiteks korraliku ventilatsiooni tagamine.
„Mind see enam ei huvita, mul pole kaua jäänud!“
Selle probleemi lahendamiseks tuleb inimesi toetada. Linn võiks siinkohal katta renoveerimismaksed vähemkindlustatud elanike eest – eelkõige pensionäride ja miinimumpalga saajate puhul. Tingimusi saab täpsustada, kuid põhimõte on selge: rahaline kitsikus ei tohi saada takistuseks korteriühistu otsusele maja renoveerida. Toetus kantaks ühistule ja inimene ei peaks igakuiselt lisakulusid kandma.
Seal, kus inimesed või ühistud ei saa taotluste koostamisega hakkama, peab appi tulema kohalik omavalitsus. Häid näiteid jagub: Rakveres on renoveeritud pea kõik Nõukogude-aegsed kortermajad, Võru ei jää palju maha. Tallinnal on aeg luua oma renoveerimisagentuur ning hakata ühistuid aktiivselt toetama – alates taotluste ettevalmistamisest kuni kogu protsessi juhtimiseni. Skeptiliste elanike puhul tuleb teha põhjalikku selgitustööd ja kasvatada usaldust.
Tallinna senine linnavõim pole renoveerimist aastate jooksul tõsiselt võtnud – küllap peamiselt just Lasnamäe elanike leige suhtumise tõttu. Nüüd on meil aga ajalooline võimalus olukorda muuta.