Uue aasta öö veepuuduse kriis jättis peale ebameeldivate mälestuste ja naljakate meemide ka tõsised küsimused, millele peavad linnavõimud kiiresti vastama. Peamine neist: kuidas tagada tallinlastele vesi ka kõige külmematel päevadel.
Täna teame põhjust, miks 31. detsembril jäi tuhandeid inimesi veeta. Tallinna Vee hinnangul oli süüdlane nn frasiiljää ehk vee sees tekkinud jää. Kuigi meteoroloogid ja hüdroloogid võivad selle väite täpsust veel hinnata, peab linn selgitama, miks selle tekke võimalust ei märgatud. Linn, olles veevärgi peamine omanik, vastutab vee kättesaadavuse eest kõigile elanikele.
Tallinna Vesi tegeleb laia spektri riskide ennetamisega: tehnoloogilistest ja looduslikest kuni julgeoleku ja küberohutuseni. Korrapäraselt korraldatakse õppusi, testitakse varugeneraatoreid ja alternatiivseid veetarneid ning tellitakse sõltumatuid kontrolle. Ülemiste järv on külastajatele suletud just selleks, et minimeerida linnaveevõrgu riske. Need riskid avalduvadki harva, kord kümnendite jooksul ja nendeks valmistatakse ette. Miks siis ei arvestatud nähtusega, mis kunagi juba mõjutas Tallinna veevärgi toimimist?
Miks eri piirkonnad kannatasid erinevalt?
Ametlikel andmetel ei mõjutanud veepuudus kõiki piirkondi ühtemoodi. Lasnamäel polnud vett üldse, teistes linnaosades vaid langes surve. Linn peab andma selge vastuse, miks eri linnaosi mõjutas kriis erinevalt. Kui teatud piirkonnad on oma geograafia või muude tegurite tõttu eriliselt haavatavad, siis peame teadma, kuidas need puudused kõrvaldada ja milliseid investeeringuid on selleks vaja.
Lasnamäe on Eesti kõige tihedamini asustatud piirkond, kus igasugused kriisid võivad kohe üle koormata riikliku reageerimissüsteemi. Veepaakide toomine paari kohta 120 000 elanikuga linnaosas ei lahenda vee puudumise probleemi.
Mida tuleks muuta?
Olulisim on ennetada sarnaseid kriise tulevikus. Külmad talvepäevad ei kao kuhugi, ning linn ei tohi loota, et haruldane loodusnähtus lihtsalt tulemata jääb. Strateegiatest ja riskianalüüsidest ei pruugi olla kasu, kui osutuvad vajalikuks märkimisväärsed investeeringud veetaristusse. Kogemus näitab, et sellised lahendused võtavad aega ja vajavad suuri kulutusi.
Samas on äärmiselt oluline võimalikult kiiresti avalikult hinnata toimunu põhjuseid. Tallinn elab praegu ilma aastaeelarveta, kuna uus koalitsioon ei jõudnud seda eelmisel aastal valmis teha. Loogiline oleks, et jaanuaris esitletav eelarve sisaldaks juba meetmeid taoliste veekriiside vältimiseks.
Kes on süüdi?
Kriisiolukordades on elanike teavitamine üks olulisemaid ülesandeid. 31. detsembril ei suutnud linn seda funktsiooni täita. Tallinlastele öeldi, et vesi on otsa saanud nende enda süül. Alles hiljem öösel selgus, et süüdi oli müstiline frasiiljää, mitte liigkasutatud vesi.
Selline kriisikommunikatsioon on lubamatu. Vesi, nagu ka elekter, küte ja side, on põhiteenused, mis peavad kriisiolukorras olema tagatud. Kui tekib erakorraline olukord, vajavad inimesed ausat selgitust ja selgeid juhiseid. Linnaelanike teavitamise eest vastutavad peavad tunnistama oma viga ja tagama, et selline kommunikatsioon ei korduks.
Need küsimused ei saa oodata puhkuste perioodi lõppu. Talv kestab ning tallinlased peavad olema kindlad, et neil on vesi olemas.