Tundub, et koalitsioon arvestab ja lepib sellega, et Eesti teedel sureb aastas kümneid ja saab raskelt viga sadu inimesi.
Mida täpselt lubab meile koalitsioonilepe teede valdkonnas?
Järgmiste 2+2 lõikude ehitamist Pärnu ja Tartu maanteele, lisaraha kruusateedele ning liiklusohutusprogrammi koostamist. Alustame viimasest. Tegemist on dokumendiga, mida tuleb seaduse järgi koostada niikuinii. See vastab laias laastus ühele küsimusele: kuidas vähendada liiklussurmade ja -õnnetuste arvu.
Need vastused on ammu teada ja meie Põhjamaade naaberite juures aktiivselt kasutusel. Tuleb suunata teedesse lisaraha, süstematiseerida järelevalvet ning eemaldada liiklusest saririkkujad. See pole mingi raketiteadus ja need samad teadmised saab ka ilma uut dokumenti koostamata (bürokraatiat pidi ju vähendama!).
Kas midagi sellist me ka koalitsioonileppest leiame? Väidan, et mitte! Mainitud Tallinn-Pärnu maantee Libatse ja Nurme vaheline lõik on juba ammu projekteeritud ja eelarvestatud – selle väljaehitamises on juba kokkulepitud. Järgmine Tartu maantee lõigu ehitus nõuab jämedalt 100 miljonit eurot täiendavaid investeeringuid. Seda summat kuskil ei mainita ja kuniks me ei näe seda eelarves on tegemist ilusate sõnadega.
Pealegi, selle ülesande tähtajaks on määratud 2026. aasta talv ehk riigikogu valimiskampaania algus. Ma ei tea, kes detsembris neid teid ehitama hakkab, aga ilmselt näeme puuduva raha otsingute lükkamist järgmise valitsuse kaela.
Kruusateede katte alla viimine on igati tervitatav tegevus ja tuleb ainult kiita, ent see ei lahenda meie põhimuresid: teede kroonilist alarahastatust, põhimaanteede väljaehitamise plaani puudumist ning liiklussurmade kasvu. Teede rahastamises tuleb leppida kokku mitte väikeste lõikude kaupa, kui eelarveläbirääkimistel järgmise aasta sammukest suure võiduna hõisatakse.
Vaja on põhimõttelist kokkulepet iga-aastase teede eelarve suurenemises 170 miljoni pealt 270 miljoni peale, koos 5-7-aastase investeeringuobjektide nimekirjaga. Just seda summat – 100 miljonit aastas – on loosunglikult lubatud automaksust teedesse suunata. Päriselt hakkab see midagi tähendama alles siis, kui selle võrra teede rahastamise eelarve ka päriselt kasvab ja sellist punkti me kuskilt leppest ei leia.
Koalitsioonileppest saab järeldada, et meie teed jäävad dieedirežiimile ning pikka vaadet nende seisu paranemisele pole oodata. Tundub, et koalitsioon arvestab ja lepib sellega, et Eesti teedel sureb aastas kümneid ja saab raskelt viga sadu inimesi. Selle arvu vähendamise nimel ei pingutata valitsuse tasemel piisavalt. Teedevaldkond vajab julgeid otsuseid ja pikaaegset rahastust ning ilmselt jääb ta seda ootama vähemalt järgmiste valimisteni.