Züleyxa Izmailova: kas peaminister kujutab ette lauluväljakutäit inimesi maksulangetust nõudmas? • Sotsiaaldemokraadid

Sellest kuust kehtib Eestis toiduainetele 24-protsendiline käibemaks – suuruselt teine Euroopa Liidus. Eestis on toiduhindade tõus olnud üks Euroopa kiiremaid. Toiduainete hinnad on viimastel aastatel tõusnud pea 40 protsenti, 2021. aastaga võrrelduna on kasv isegi suurem kui 50 protsenti. Samal ajal, kui paljud riigid on vähendanud käibemaksu esmatarbekaupadele, liigub Eesti vastupidises suunas.

Tänaseks on toiduhinnad Eestis juba nii kõrged, et maailma mõistes kõrgelt hinnatud toitlustusasutused on sunnitud uksed sulgema ja portaalis Rahvaalgatus.ee on toiduainete käibemaksu langetamist nõudva petitsiooni allkirjastanud juba 76 000 inimest, mis on Eesti ajaloo rekord. See on lauluväljakutäis inimesi. Kas peaminister kujutab ette nii suurt rahvahulka tänaval maksulangetust nõudmas?

26. märtsil uurisin Michalilt, millised maksumuudatused võiks tema kui peaministri meelest toidu hindu langetada ja miks peab Eestis toiduainete käibemaks enamiku ELi riikidega võrreldes kõrgem olema. Tõin näiteks, et Poolas on toiduainete käibemaks 5 protsenti, Hispaanias 4, Prantsusmaal 5,5, Saksamaal 7, Leedus 9, Lätis 12, Rootsis 12, Soomes 14 – aga meil on 24 protsenti.

Peaminister vastas mulle, et aga Luksemburgis, Iirimaal ja Soomes, kus toidule kehtib vähendatud käibemaksumäär, oli toidu hind 2023. aastal Eestiga võrreldes hoopis kallim. Selle vastuse peale pööritasid silmi isegi teised saalis viibinud reformierakondlased, sest Eestit ja Luksemburgi omavahel selliselt võrrelda on pehmelt öeldes ebapädev, kuna paraku jääb eestlaste ostujõud Luksemburgi elanike omast kaugele maha.

Nimelt teenitakse Luksemburgis ELi kõrgeimat miinimumpalka, samas kui toidule, lasteriietele, raamatutele ja paljule muule kehtib vaid 3 protsendi suurune käibemaks. Miinimumpalk on Luksemburgis aga enam kui 2,5 korda kõrgem kui Eestis ehk erioskusteta töötaja teenib Luksemburgis 2 637 eurot ning erioskustega töötaja miinimumtasu on lausa 3 165 eurot. Keskmine bruto kuutasu ulatub Luksemburgis 6 327 euroni, olles Eesti omast pea kolm korda kõrgem! Miinimumpalga tasemelt järgmine riik on peaministri võrdluses kõlanud Iirimaa. Ja Soome kohta teame seda, et Eestis toodetud toidukaubad on Soomes odavamad kui Eestis (Maaleht, 30.06.25) ja paljud eestlased käivadki üle lahe toitu ostmas (Eesti Ekspress, 05.02.25).

Kui Reformierakonna juht ja praegune peaminister tahab, et Eestist saaks Põhjamaade Iisrael või Lõuna-Korea, aga ei taha muuta Eesti kehtivat maksustruktuuri, siis mida ta selle soovi all tegelikult mõtleb? Olgu öeldud, et peaministri eeskujuriigis Lõuna-Koreas on põhitoiduainete käibemaks 0 protsenti ja sama kõrge määr kehtib Iisraelis nii puu- kui ka köögiviljadele.

Madalad maksud on parempoolne poliitika

Samas riigikogu infotunnis manitses peaminister, et selliseid ettepanekuid tehes tuleks näidata, millega käibemaksuerisuse tõttu saamata jäänud laekumised riigieelarvesse korvatakse. Vasakpoolse poliitikuna on mul isegi imelik seda reformierakonna juhile öelda, aga maksude langetamine on parempoolne poliitika.

Toidu madalam käibemaks kasvatab tarbijate ostujõudu, turgutab sisetarbimist ja toetab kohalikku ettevõtlust. Toiduainete käibemaksuerisus ei puudutaks ainult toidutootjaid, vaid ka kohalikke restorane, kohvikuid ja majutusasutusi. Tegelikult usun, et Reformierakonna juht teab seda kõike väga hästi, sest praegune valitsus otsustas riigieelarvesse laekumiste suurendamiseks hasartmängumaksu langetada. Mis tähendab, et kogu Reformierakonna juhtide aetav toidu käibemaksu langetamise vastane retoorika on üldsuse eksitamiseks mõeldud demagoogia.

Eesti vajab nutikat maksupoliitikat, mitte keskklassi ja madalama sissetulekuga inimeste seljas ratsutavat oravat. Kas kümneprotsendine toetus pole veel piisavaks tõestuseks, et ühiskonnal on Reformierakonna kinnisideedest täiesti kõrini? Oravapartei ehitatud maksusüsteem, mille üle nad ise nii uhked on, ei lase Eestil edasi areneda, soosides just rikkamaid, samas kui just keskklass ja vaesemad peavad kinni maksma nii Eesti kaitsevõime, energia varustuskindluse kui ka aina kasvavad sotsiaalkulud.

Sotsiaalselt õiglane maksusüsteem on võimalik ja vajalik

Sotsiaaldemokraadina usun, et maksukoormus peab jaotuma õiglaselt. Luksuskaupade ja -teenuste maksud peavad olema kõrgemad, aga esmavajaduste puhul madalamad. Reformierakonna juhid ei adu, et maksupoliitika peab aitama Eesti ühiskonda terviklikult, mitte ainult neid väheseid ettevõtjaid, kellest peaminister omale nõukoja moodustanud on.

Ja vaesust ei vähenda see, kui peaminister tegeleb kitsale äriringkonnale antud lubaduste täitmisega või kui rahandusminister käsib kõrgete toiduhindade üle kurtval rahval suud pidada ning lihtsalt vähem vaene olla.

Suutmatus pakkuda kestlikku, tulevikukindlat majandusstrateegiat, mis toetaks Eesti inimeste heaolu ja kohaliku majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet, on Reformierakonna pikemaajalise languse tegelik põhjus. Tänane valitsus on näidanud, et nad ei julge teha mitte ühtegi sisulist otsust, mis puudutaks jõukamaid või suurkorporatsioone, ning riigieelarve defitsiiti üritatakse katta vaesuse veelgi kõrgema maksustamisega.

Kui me soovime, et Eesti oleks riik, kus lapsed saavad hea hariduse, kus inimesed pääsevad õigel ajal õige arsti juurde ja kus ka loodus oleks hoitud, tuleb maksubaasi ümber kujundada.

Kui valitsuse ja peaministri valikud viivad usalduskriisideni, on aeg tunnistada, et selline poliitika ei toimi inimeste kasuks. Kui juhtimine ei teeni rahvast, tuleb seda juhtimist muuta. Vähem ideoloogilisi silmaklappe, rohkem vastutust. Vähem arrogantsi, rohkem ausust. Just seda ootavad inimesed ka tänastelt otsustajatelt.

ZÜLEYXA IZMAILOVA Kas peaminister kujutab ette lauluväljakutäit inimesi maksulangetust nõudmas?